Washingtoni metroojaam ühel jaanuarikuu hommikul 2007… keegi mängib viiulit. Selle 45 minuti jooksul läbib seda jaama ligi 2000 inimest.
3 minuti möödudes üks keskealine mees kuulatab ja aeglustab sammu… siis kiirustab edasi.
4 min hiljem – viiuldaja saab oma esimese dollari – üks naine poetab selle
ta mütsi ja jätkab peatumatult oma teed.
6 min hiljem – üks noormees nõjatub vastu seina ja kuulab teda, siis aga vaatab oma kella ja liigub edasi.
10 min hiljem – väike poiss peatub, aga ema tõmbab teda kiirustades edasi. Laps peatub jälle, aga ema sikutab teda ja laps jätkab kõndimist, pöörates koguaeg oma pead. See kordub ka mitmete teiste lastega.
45 min – Muusik on mänginud katkestamatult. Kuus inimest on seisatanud ja kuulanud lühikest aega. Paarkümmend inimest andsid raha ja jätkasid kõndimist oma endisel sammul.
Keegi ei teadnud, et see mängija oli viiuldaja Joshua Bell – üks suurimaid muusikuid maailmas. Ta mängis Bachi keerukamaid palu. Viiulil, mis on
väärt 3,5 milj. dollarit.
See katse oli organiseeritud Washington Post‘i poolt osana sotsiaalsest eksperimendist ‘Märkamine, maitse ja prioriteedid’. Metroojaamas mängis
ta inkognito, aga kaks päeva varem oli Joshua Belli kontsert Bostoni teatris välja müüdud, pilet maksis 100 dollarit.
Kas me märkame ilu argises keskkonnas, keset kiirustamist?
Kas peatume, et seda väärtustada?
Kas tunneme ära andekuse harjumatus kontekstis?
Kui meil pole sedasi aega peatuda
hetkekski kuulata imelist muusikut
mängimas jumalikku muusikat
siis kuipalju muud meil
kesk kiirustamist
märkamata
jääb
?:)
Elu koosneb kohtumistest teiste olevustega. Sellepärast jääb meil aegajalt vähe võimalusi kohtumiseks iseenda ja maailma Suure Vaimuga. Aga neid kohtad sageli just teistes inimestes:)
“/… / Teisalt – võtame elukunsti. Kuskil Põlvamaal elab tädike metsa sees.
Tal pole ‘midagi’. ‘Aga tal on oma elukunst – ta oskab näiteks kartuleid kasvama panna. ‘Tal eiolegi midagi rohkemat vaja.
Mina ise elan üks päev korraga. ‘Ja reedeti armastan lugeda luuletusi
ning laupäeval muinasjutte. ‘Hing lihtsalt otsib hingamise kohta.”
Guardians of Being celebrates and reminds us
of not only the oneness of all life
but also the wonder and joy to be found in the present moment,
amid the beauty we sometimes forget to notice all around us.
Every heartwarming page provokes thought,
insight and smiling reverence
for all beings and each moment.
Selline imearmas ja valge, pehmes sätendavas rannaliivas:)
pildistas Kädi: kevadel rannas jalutades pildistasin teokarpe. Alles koju jõudes ja arvutisse laadides nägin, et olen saanud üllatavalt hea pildi,
kuna hetk millal seda pildistasin, ei pannud ma seda kujutist tähele
. . . . . ja naeratus avardab südant ja suurde südamesse mahub rohkem armastust ja armastus naeratab ja naeratus avardab südant . . .
praegusehetke pilt…
praegusehetke mõttetera…
Maainimesed naeravad väga palju, sest nad saavad nii palju värsket õhku. Pealegi nad söövad lilli, sest see on kasulik. Maainimesed paistavad täitsa harilikud, eriti tagantpoolt, aga kui on udu, siis neid ei ole näha... /Victoria 6a/