Südamenaeratus :)

On pööripäev… Valguse Sünnipäev

Ise valime oma Tee…  ja anname end seejärel juhtida…  me eipruugi küll Juhti näha  aga ometi usaldame teda ja usume, et ta teab õiget teed – valguse poole…
Ja me teame, et Juhiga koos on hoolitsev Reisisaatja-kaitseingel, kes on vajadusel alati meie jaoks olemas ja on valmis täitma kasvõi kõik meie soovid:)
Tee on loomulikult kohati üsna käänuline, niiet vahel tundub nagu valgust polekski… aga ometi on ka siis  sel teekonnal meile koguaeg niipalju rõõmsaid äratundmisi ja eneseleidmisi pakkuda…
(mõttemõlgutused, mis mul tekkisid, kui sain päikesevalgustatuks… sõites bussiga Tartusse, teise korruse esimeses pingireas, üliheledas ja soojas valguses nurrudes…:)

* * * * *

Ja mumeelest pööripäeva kohta nii mitmetähenduslik ja hästisümboolne ütlemine
Lauri Vahtre poolt: Et seda pööramist ise näha, peate olema nii hoolas,  et jätate hommikuti päikesetõusu ajal korraks oma pudrusöömise pooleli, astute õue  ja pöörate pilgu päikese poole… ning  jätate meelde, millise kuusetipu  või katuseharja tagant ta tõuseb…
Päikese vägi on täna veel väeti. Inimene asub appi oma jõu ja oskusega: süütab tulesid ja küünlaid ning hoiab peagi saabuval jõuluööl terve öö tule üleval.      Päike on nõrk veel mitu päeva, peagi aga märkame, et päevakaar on taas kõrgemaks minemas, üsna vähehaaval, kuid siiski… Kolmekuningapäevaks on paranemine juba märgatav, hoopis ilmne on valguse võit küünlapäeval.
Taevane valgus kasvab käsikäes inimese süüdatud tuledega: kui küünlapäeval   on see vaid väike küünal ja maipühal üsna tagasihoidlik lõke, siis jaaniõhtuks varutakse juba selline tuleriit, et näib nagu tahaks inimese tehtud valgus sirutada kätt taevasele…

Meile pole talvine pööripäev mitte pimeduse, vaid uue lootuse ja valguse sünni hetk. Pööripäevade vaheldus ei ole sugereerinud soomeugrilasi talves kaduviku-perioodi kujutlema, vaid hoopis suvist sündi ette aimama – see on meie usulise maailmavaate tugevus, mis on juhtinud meid surmahirmu asemel sündimise-õnne ja elurõõmu poole…
Oskar Loorits