Inimene on maakeral eksisteerinud vaid 200 000 aastat, kuid selle ajaga oleme suutnud lõhkuda ligi nelja miljardi evolutsiooniaastaga loodud tasakaalu. Selle eest tuleb kallilt maksta, kuid nüüd on liiga hilja olla pessimist: inimkonnal on ainult kümmekond aastat aega, et anda tagasikäik, teadvustada Maa loodusrikkustele tekitatud kahju ja muuta
oma tarbimisharjumusi. Yann Arthus-Bertrand filmis õhust enam kui 50 maad ning jagab meiega oma imetlust ja muret. Nende ainulaadsete kaadritega asetab ta nurgakivi hoonele, mille me kõik koos üles peame ehitama.
Lihtsalt nii südasoe pilt on ja nii liigutav lugu on.
Vahel piisab nii vähesest, et korda saada Suuri Asju…
Ja mis peamine! – tänu sellele ‘juhuslikult’ tehtud pildile, tundis Ema oma kadundpoja ära ja perekond sai teada kust teda otsima minna. Ja nii nad leidsidki üksteist üles ning ärakadunud poeg sai oma perega uuesti kokku! Vot:)
Leidsin siit kurimuri blogist
And original story is here
Ühes Hiina loomaaias on hundist ja kitsest saanud südamesõbrad, jagades koguni ühist puuri.
Loomaaia töötajate sõnul on kits ja hunt lahutamatud – „Kui kits mõneks ajaks ära läheb, hakkab hunt ulguma ja palavikuliselt mööda puuri ringi jooksma, kuni kits tagasi tuleb.” räägib talitaja.
Saak ja kiskja said tuttavaks juhuse tõttu kuu aega tagasi, kui ühel hommikul, kui kits välja sööma lasti, pääses ka hunt oma puurist välja ja jooksis otse kitse aeda. Kits oli alguses muidugi hirmunud ja jalad värisesid hirmsasti.
Talitaja kaitses kitse kuni teiste töötajate saabumiseni, kes aitasid loomi üksteisest eraldada.
Kuid paari järgneva öö jooksul hakkasid hunt ja kits teineteist paremini tundma ning omavahel ulgumisi ja mää’sid vahetades sõbralikult suhtlema.
Viie päeva pärast jõudsid loomaaia töötajad otsusele, et kui nad niiväga soovivad, siis miks mitte lubada neil koos olla.
Alates kokkukolimisest on kits ja hunt kõike koos teinud – väljaarvatud söögi jagamine. Hunt on jäänud kindlaks liha söömisele, kits aga naudib jätkuvalt juurvilju:)
On see neil nüüd loomaaia kurbades ja ahistavates tingimustes tekkinud kiiks või hoopis märk Uue Rahuajastu lähenemisest, aga igatahes aitavad need armsakesed minumeelest muuta meie vanasse kinnistunud arusaamasid ja mõttemustreid;)
Ligi kuvanustena Viljandimaal orvuks jäänud mõmmibeebid kosuvad Nigula metsloomade taastuskeskuses ja magavad söögikordade vahepeal oma soojas pesas. .Foto: Kaja Kübar
Nigula metsloomade taastuskeskuses kosub kolm Viljandimaal orvuks jäänud karupoega, eeldatavasti sügisel pääsevad mõmmikud iseseisvasse metsaellu.
Riikliku looduskaitsekeskuse Pärnu-Viljandi regiooni Nigula metsloomade taastuskeskuse juhataja Kaja Kübar ütles, et need on tal sel aastal esimesed hoole alla toodud karupojad. Eelmisel aastal kosus taastuskeskuses kaks mõmmikut. Neist kuulsaim oli Lääne-Virumaalt kolme ja poole kuu vanusena toodud karutüdruk Pänta, kes pärast seda, kui tema ema pesast hirmutati, jäi orvuks ja sattus suvaliste inimeste juurde. Pänta oli esimene karu, kes elas otse pesast toodutest teistsugustes tingimustes ning võis inimestega kokku puutuda, seepärast oli tema saatus minna metsa asemel eraloomaaeda.
Metsas jahipidajad, eriti just koertega jahimehed, ATV’ga sõitjad ja metsatöölised peaksid olema ettevaatlikud, sest soe ja märg ilm ning kevade lähedus on muutnud karude une erguks.
… kitkus pisut kurvameelselt välja ka viimased ahvileivapuude tõusmed, kuna ta arvas, et kunagi enam ei tule tal siia tagasi pöörduda. Ja kõik need kodused tööd tundusid talle tol hommikul eriti armsatena. Kui ta aga viimast korda lille kastis ja teda klaaskupli alla varju tahtis panna, siis tuli talle himu nutta.
Etteheidete puudumine üllatas väikest printsi. Ta jäi hämmeldusest seisma, klaaskuppel käes. Ta ei mõistnud seda vaikset õrnust.
“Muidugi, ma ju armastan sind,” ütles roos… “Minu süü läbi ei saanud sa midagi teada. See pole tähtis. Sina aga olid niisama rumal kui minagi. Püüa õnnelik olla… Jäta see klaaskuppel rahule. Ma ei taha seda enam.”
“Aga tuul…?”
“Ega ma olegi nii väga külmetanud… öine jahedus teeb mulle head… olen ju lill…”
“Aga loomad…?”
“Kui tahan liblikaid tundma õppida, tuleb vist paar-kolm röövikut ära kannatada. Mis aga puutub suurtesse loomadesse, siis ei karda ma midagi. Mul on ju küüned.”
Ja ta näitas lihtsameelselt oma nelja okast ja lisas siis:
“Mis sa enam venitad, see läheb juba tüütavaks… otsustasid lahkuda, mine ära.”
Ta ei tahtnud, et väike prints näeks teda nutmas… ta oli ju nii uhke lill…
Oohhjah, see kliimasoojenemine… vist on tõesti põhjus mu sinises mütsis… Inimesed seda meile ju ei teeks…
Õues 6 kraadi sooja… metsas värsked noored sõnajalad, pajudel pungad puhkemas… mistoimub ??!! Karud eisaa ju magada sedasi… …ja siilid
Aga tihased on igatahes tublid ja metsiku isuga ning on suutnud aknataga juba mitutonnipäevalilleseemneid nahkapista, niiet peagi ehk on ka pehmet valget lumerahu ja on kirgastkarget talveõhku ja on sätendavaid lumehelbeid
… ja metsamõmmide turvalist unemõminat:)
. . . . . ja naeratus avardab südant ja suurde südamesse mahub rohkem armastust ja armastus naeratab ja naeratus avardab südant . . .
praegusehetke pilt…
praegusehetke mõttetera…
Maainimesed naeravad väga palju, sest nad saavad nii palju värsket õhku. Pealegi nad söövad lilli, sest see on kasulik. Maainimesed paistavad täitsa harilikud, eriti tagantpoolt, aga kui on udu, siis neid ei ole näha... /Victoria 6a/
