Washingtoni metroojaam ühel jaanuarikuu hommikul 2007… keegi mängib viiulit. Selle 45 minuti jooksul läbib seda jaama ligi 2000 inimest.
3 minuti möödudes üks keskealine mees kuulatab ja aeglustab sammu… siis kiirustab edasi.
4 min hiljem – viiuldaja saab oma esimese dollari – üks naine poetab selle
ta mütsi ja jätkab peatumatult oma teed.
6 min hiljem – üks noormees nõjatub vastu seina ja kuulab teda, siis aga vaatab oma kella ja liigub edasi.
10 min hiljem – väike poiss peatub, aga ema tõmbab teda kiirustades edasi. Laps peatub jälle, aga ema sikutab teda ja laps jätkab kõndimist, pöörates koguaeg oma pead. See kordub ka mitmete teiste lastega.
45 min – Muusik on mänginud katkestamatult. Kuus inimest on seisatanud ja kuulanud lühikest aega. Paarkümmend inimest andsid raha ja jätkasid kõndimist oma endisel sammul.
Keegi ei teadnud, et see mängija oli viiuldaja Joshua Bell – üks suurimaid muusikuid maailmas. Ta mängis Bachi keerukamaid palu. Viiulil, mis on
väärt 3,5 milj. dollarit.
See katse oli organiseeritud Washington Post‘i poolt osana sotsiaalsest eksperimendist ‘Märkamine, maitse ja prioriteedid’. Metroojaamas mängis
ta inkognito, aga kaks päeva varem oli Joshua Belli kontsert Bostoni teatris välja müüdud, pilet maksis 100 dollarit.
Kas me märkame ilu argises keskkonnas, keset kiirustamist?
Kas peatume, et seda väärtustada?
Kas tunneme ära andekuse harjumatus kontekstis?
Kui meil pole sedasi aega peatuda
hetkekski kuulata imelist muusikut
mängimas jumalikku muusikat
siis kuipalju muud meil
kesk kiirustamist
märkamata
jääb
?:)
Nõmme Sõnumid: Üle-eelmisel nädalavahetusel tekkis Harku raba serva, Kalda tänava korvpalliplatsi lähedusse kaks kurja näoga lumememme, et keset teed tõkestada mitteoodatud külastajaid – hoolimatuid ATV’de juhte, kes keelust hoolimata aeg-ajalt oma masinatega metsa alla sõitma trügivad. Sel hommikul oli sahk tee juba lahti ajanud, kuid ka sahajuht tunnustas memmede missiooni – lahtiaetud rada tegi aupakliku ringi ümber korravalvurite.
Berliini loomaaias võlub külastajaid kahe looma ebatavaline sõprus: kass Muschi ja karu Mausi ei püsi hetkegi lahus.
Muschi (tõlkes Kiisu) valis 40-aastase kaeluskaru Mausi (tõlkes Hiireke) oma parimaks sõbraks kaheksa aastat tagasi, kirjutab Daily Mail.
Korra on paar pidanud ka lahus olema: möödunud aasta oktoobris karu tavalist puuri laiendati ja loom pandi seniks väiksemasse puuri, kuhu kassi ei lastud. Muschi aga ei läinud ära, vaid istus visalt karu puuri ääres ja ootas sõpra. Loomaaiatöötajad leebusid ja kass lasti jälle karu juurde.
„Nad tervitasid üksteist, ‘kallistasid’ ja nüüd on nad õnnelikud,“ muigas Berliini loomaaia juhatuse liige Heiner Kloes. „Nad peesitavad koos päikese käes ja jagavad toorest lihast, hiirtest, puuviljadest ning leivast koosnevaid eineid.“
Kust ja kuidas kodukass Muschi loomaaeda sattus, pole aga siiani teada. „Ta ilmus eikusagilt 2000 aastal ja me otsustasime ta loomaaeda jätta, sest ta saab karuga nii hästi läbi“:)
Ühes Hiina loomaaias on hundist ja kitsest saanud südamesõbrad, jagades koguni ühist puuri.
Loomaaia töötajate sõnul on kits ja hunt lahutamatud – „Kui kits mõneks ajaks ära läheb, hakkab hunt ulguma ja palavikuliselt mööda puuri ringi jooksma, kuni kits tagasi tuleb.” räägib talitaja.
Saak ja kiskja said tuttavaks juhuse tõttu kuu aega tagasi, kui ühel hommikul, kui kits välja sööma lasti, pääses ka hunt oma puurist välja ja jooksis otse kitse aeda. Kits oli alguses muidugi hirmunud ja jalad värisesid hirmsasti.
Talitaja kaitses kitse kuni teiste töötajate saabumiseni, kes aitasid loomi üksteisest eraldada.
Kuid paari järgneva öö jooksul hakkasid hunt ja kits teineteist paremini tundma ning omavahel ulgumisi ja mää’sid vahetades sõbralikult suhtlema.
Viie päeva pärast jõudsid loomaaia töötajad otsusele, et kui nad niiväga soovivad, siis miks mitte lubada neil koos olla.
Alates kokkukolimisest on kits ja hunt kõike koos teinud – väljaarvatud söögi jagamine. Hunt on jäänud kindlaks liha söömisele, kits aga naudib jätkuvalt juurvilju:)
On see neil nüüd loomaaia kurbades ja ahistavates tingimustes tekkinud kiiks või hoopis märk Uue Rahuajastu lähenemisest, aga igatahes aitavad need armsakesed minumeelest muuta meie vanasse kinnistunud arusaamasid ja mõttemustreid;)
Okinawa saarel asuva budistliku templi külastatavus on viimasel ajal kolmandiku võrra kasvanud tänu sellele, et templis elav koer hakkas koos inimestega palvetama : )
Kaheaastane pika musta karvaga isane chihuahua - Conan istub oma tagumistel käppadel altari ees ja vaatab otse üles Buddha kuju poole.
Kui munk laulma hakkab, tõstab ta esikäpad kokkupandult oma koonule. “Võimalik, et ta näitab nõnda oma tänu jalutuskäikude ja maiustuste eest”, ütles Jigenini templi peavaimulik. Teise sealse vaimuliku Joei Yoshikuni sõnul oleks äärmiselt armas, kui koer ka mediteerima õpiks. Munga sõnul võttis ainult paar päeva aega, kui Conan õppis ära palveasendi. “Ma arvan,
et ta õppis selle ära mind jäljendades, ütles Yoshikuni.
See on küll juba peaaegu et 10 aastat tagasi tehtud pilt ja ma muidugi eitea,
kuikaua Marss (meile?) juba naeratanud on… aga minujaoks on uudis uus
ja lihtsalt on armas uskuda, et ka Marss (lõpuksometi) naeratab…
Sõdinud oleme siin juba liigagi kaua ju… (Marsi mõjust inimkonna võimuvõitluse tekkimisele ning siiamaani kestmisele
on pikemalt juttu Elulille raamatus)
Etsiis isegi kui nad on tulnud läbi lambipeegelduste… on nad minugi meelest t e g e l i k u l t siiski noodid (või heliluiged, nagu ütles Taisto:)
Vallatud helisevad inglid lihtsalt tegid ära jälle! : ))
Suur tänu Õnnele! (ja Silvale, kes oli sõnumitoojaks:)
Selle pildi saamiselugu Õnne kogemuse kaudu: Käisin hiljuti Mayade kalendrit uudistamas, avamas ennast uuele ajale, üleminekuks meie 12/60-lt mayade 13/20-le… Seal kohtusin ühe põneva tegelasega – chakrafoniga,
see oli suur äratundmise hetk minu jaoks. Teadsin, et mingil moel olen seda kohtumist oodanud (ja ennast ette valmistanud?)
Ühesõnaga, häälestasin selle instrumendiga meie ruumi enne maalimist ja hiljem tavapärast maaliõhtu fotot tehes, olime kõik hämmastuses…
Võib ju öelda, et see on lihtsalt valguse defekt, tulede efekt (mis nad tõenäoliselt ongi)… kuid need on ju noodid, küll peegelpildis, aga siiski… Öeldakse, et fotoaparaat näeb rohkem ja ta ei selekteeri, vaid jäädvustab kõike nii nagu see ON. Selle daami fotokas on üldse müstiline, jäädvustades kõikvõimalikke valgusekogumeid, pallikesi… kuid et lausa noodid võivad jääda…??? Ei oska kommenteerida…
Olen märganud, et teatud asjad avavad ennast meil kõige imelisemal moel, kui oleme õigel teel ja kohtume tõeliste südamesõpradega…
Nii et olen nüüd kogemuste omandamise faasis selle pilliga, mida muide mängitakse inimese peal, meenutades meile meie algset olemust sellest ajast, kui olime veel kehatud, ajatud, lõpmatud, piirideta energiakogumid…
Kallistades,
Õnne
. . . . . ja naeratus avardab südant ja suurde südamesse mahub rohkem armastust ja armastus naeratab ja naeratus avardab südant . . .
praegusehetke pilt…
praegusehetke mõttetera…
Maainimesed naeravad väga palju, sest nad saavad nii palju värsket õhku. Pealegi nad söövad lilli, sest see on kasulik. Maainimesed paistavad täitsa harilikud, eriti tagantpoolt, aga kui on udu, siis neid ei ole näha... /Victoria 6a/
vat selline:
