Südamenaeratus :)

Washingtoni metroojaam ühel jaanuarikuu hommikul 2007… keegi mängib viiulit. Selle 45 minuti jooksul läbib seda jaama ligi 2000 inimest.
3 minuti möödudes üks keskealine mees kuulatab ja aeglustab sammu… siis kiirustab edasi.
4 min hiljem – viiuldaja saab oma esimese dollari – üks naine poetab selle
ta mütsi ja jätkab peatumatult oma teed.
6 min hiljem – üks noormees nõjatub vastu seina ja kuulab teda, siis aga vaatab oma kella ja liigub edasi.
10 min hiljem – väike poiss peatub, aga ema tõmbab teda kiirustades edasi. Laps peatub jälle, aga ema sikutab teda ja laps jätkab kõndimist, pöörates koguaeg oma pead. See kordub ka mitmete teiste lastega.
45 min – Muusik on mänginud katkestamatult. Kuus inimest on seisatanud ja kuulanud lühikest aega. Paarkümmend inimest andsid raha ja jätkasid kõndimist oma endisel sammul.

Keegi ei teadnud, et see mängija oli viiuldaja Joshua Bell – üks suurimaid muusikuid maailmas. Ta mängis Bachi keerukamaid palu. Viiulil, mis on
väärt 3,5 milj. dollarit.
See katse oli organiseeritud Washington Post‘i poolt osana sotsiaalsest eksperimendist ‘Märkamine, maitse ja prioriteedid’. Metroojaamas mängis
ta inkognito, aga kaks päeva varem oli Joshua Belli kontsert Bostoni teatris välja müüdud, pilet maksis 100 dollarit.

Kas me märkame ilu argises keskkonnas, keset kiirustamist?

Kas peatume, et seda väärtustada?

Kas tunneme ära andekuse harjumatus kontekstis?

Kui meil pole sedasi aega peatuda
hetkekski kuulata imelist muusikut
mängimas jumalikku muusikat
siis kuipalju muud meil
kesk kiirustamist
märkamata
jääb
?:)