Kord tuli Buddha juurde kogunemisele väga vihane inimene. Ta läks otse Buddha juurde ja sülitas talle näkku.
Buddha lihtsalt naeratas ja ei reageerinud kuidagimoodi.
Pühendunud järgijad Buddha ümber olid väga ärritunud.
Buddha aga lihtsalt istus ja naeratas.
Vihased õpilased oleksid olnud võimelised selle sülitaja nina sisse lööma.
Aga Buddha vaatas kõigi peale naeratades ja ütles: “Mis juhtus? See inimene sülitas minu peale? Vaadake kui palju pahameelt ja kurjust ta endaga kaasas kannab. Tema elu on seega ju nii õnnetu. Ta vajab hoopis kaastunnet, mitte viha ja hukkamõistu”
Esimest korda elus puutus see vihane inimene kokku kellegagi, kes ei reageerinud tema peale. Ta oli nii rabatud. Ta läks koju. Kuid järgmisel päeval tuli ta tagasi ja heitis ennast Buddha jalgade ette ning ütles: “Andesta mulle see, mida ma tegin.
”Buddha vastas: “Ma ei saa sulle andestada.”
Õpilased olid jälle sõnatuks löödud ja küsisid imestuses: “Miks Buddha nii ütles?”
Ja Buddha sõnas: “Sa pole üldse see inimene, kes seda tegi. Ja ka seda inimest, kelle peale sa sülitasid, pole siin. Kõik on muutunud. Täna on vesi jões värske, see pole eilne vesi. Täna olen mina teine ja sina oled teine. Kui ma kunagi kohtan seda inimest, siis ma ütlen temale, et talle on andeks antud. Kuid praegu ära enam piinle.”
Buddha võttis selle inimese vastu ja andis talle elutarkuse, teadmise – “Jälgi oma tundeid, jälgi emotsioone oma meeles ja jälgi oma keha. Jäta kõrvale kõik oma kontseptsioonid ja veendumused.”
Jälgige katkematult. Te ise olete õndsus, te ise olete rahu. Aga kust otsite teie rahu? Te arvate, et leiate rahu tehes seda ja teostate ennast tehes toda. Aga kõik see on ajutine. Te juba o l e t e teostunud. Mis võib teile veel teostumist anda?
See on Kaastunne. Elu väärib seda, et omada kaastunnet. Elu muutub ei millekski muuks kui kaastundeks. Isegi kui tahate kellelegi ”näkku sülitada”, siis te teete seda kaastundest. Ma ei ütle, et on vaja kogu aeg ette keerata teine põsk.
Vaadake, siin on väike erinevus. Me lubame kellelgi enda juurest vihaga ära minna, kuid võib ju lubada millelgi lahkuda naeratades. Kas te mõistate, millest ma räägin? Ülereageerimine ei aita teid elus edasiliikumisel. Aga seda me ju ainult teemegi,
et reageerime üha uuesti ja uuesti, ajades nõnda oma vett hapuks, selleasemel,
et veel lihtsalt vabalt voolata lasta.
Jälgige ennast üha uuesti ja uuesti ja uuesti. Jälgige ja lihvige. Jälgige ilma kahetsuseta. Ärge pahandage endaga. Vaadake mida me teeme – me pahandame teistega. Teistega pahandades hakkame me ka enda peale pahandama. Märkate? Me oleme endale pahased selle pärast, et me teistega pahandame. Ja siis ring kordub. Me hakkame uuesti teistega pahandama ja seejärel endaga. Öelge sellele nõiaringile ”ei”. Võtke elu vastu kogu tema täiuses. Elus toimuvad kõik need sündmused. Tekib väike kurjus, ärritus. Toimuvad meeldivad ja ebameeldivad sündmused. Teid kiidetakse ja alandatakse, rõõmustatakse ja solvatakse. Aga teie lihtsalt ärge klammerduge millegi külge. Voolake nagu jõgi. Mida te ka jõkke ei viskaks, ta lihtsalt kannab seda. Samamoodi voolab ka meie teadvus. Ta uueneb igal hetkel. Igal hetkel on ta jälle uus. Ta liigub peatumata.
See on minnalaskmine. Minnalaskmine annab teile võime tõeliselt liikuda. Minna lasta, see tähendab lihtsalt loobuda kõigest olnust, mis seal ka poleks juhtunud. Kui see oli väga ebameeldiv, püüate te sellest kramplikult kinni hoida. Mõistate? Ma ei leia ühtegi põhjust, miks me peaks minevikust kinni hoidma. Kuid ometi, mingil peenel kombel, me naudime meeltes kogu mineviku prügi. Komplimendid ei püsi meie mälus nii kaua kui solvangud. Solvangud kleepuvad nagu liimitult. Vaat mille poolest on väärtuslik see teadmine, kui te lihtsalt mõistate, et kõik sündmused on minevik, muud ei midagi kui kaduv minevik. Elu möödub, kui te
ei näe reaalsust, mis eksisteerib just siin ja just praegu.
autor teadmata, aga suurtänu Mallele:)
siin ja praegu
ELU on alati Siin ja Praegu
Olgem Õnnelikud
Sest me juba oleme õnnelikud 
