Jonathan Livingston, Merikajakas

RICHARD
BACH

JOHNATAN LIVINGSTON, MERIKAJAKAS
tõlge – Uno Laht

. . . . . . . . . . . . . . . . . . . .jonathan.jpg

Pühendan tõelisele Johnatan Merikajakale, kes elab meis kõigis…


ESIMENE OSA

OLI HOMMIK JA
uus päike puistas kulda üle tasase mere säbarlainetuse.

Miil kaldast sõbrutses kalapaat veega ning kutse HOMMIKUEINEKS kõlas õhus, kuni tuhanded kajakad kilades-kakeldes rappesaaki nõudma jõudsid. Vilgas päev oli taas alanud.

Kuid kaugel kaldast, paadist ja hõimukaaslastest lendas Jonathan Livingston Merikajakas ihuüksi. Saja jala kõrgusel lainesäbrust sirutas ta oma lestjalad välja, ajas noka õieli, püüdis kramplikult hoida oma tiibu valuliselt pöörlema kiskuvas vinkelkaares. Neid kaardus hoida oleks tähendanud, et ta suudab vallata rapplendu, peaaegu paigal püsida, ning nüüd jõudiski ta aegluseni, kus tuul oli veel vaid näkkusosin ja ookean tema all näis liikumatu. Kissitades silmi kirglikus keskendatuses, hoides hinge kinni, pingutas ta end … veel hetkeks … sekundiks … vaksa-võrra … hoidma tiivakaart. Siis lõid suled sagritsi, ta tardus õhus ja kukkus kivina.

Kajakatõug, nagu te hästi teate, ei vaaru õhus, kunagi ei kaota nad tasakaalu. Tuuletallamine on nende jaoks põlastusväärne temp, mis riivab kõikide au.

Aga Jonathan Livingston Merikajakas, häbitu isend, kes pingutusest vabisedes taas ja taas oma tiibu kramplikult kaardu kiskus, et liikuda ikka aeglasemalt, veel aeglasemalt, kuni paigalseisuni, – tema polnud tavaline lind!

Jah, enamik kajakaist vaevub omaks võtma vaid lihtlabased lennuvõtted: kuis jõuda rannast toiduni, kuis loojanguks laidudele tagasi – sellest piisab. Tavaliselt pole lendamine kajakatele üldse peamine, – küll aga õgimine. Ent sel kajakavõsul polnud peamiseks hoopiski söömine, vaid LEND. Kõigest kõige rohkem sinitaeva all armastas isepäine Jonathan lendamist!

Muidugi, niisuguse mõttelaadiga, seda taipas ta kähku, polnud just kerge võita suguvendade lugupidamist. Isegi ta lihased vanemad olid jahmunud, et Jonathan pikki päevi tiirutas üksinduses, sooritades sadu madalliugeid, lihtsalt katseks.

Näiteks ei mõistnud ta ikka veel, miks on see nii, et kui ta lendab vähem kui poole tiivasirutuse kõrgusel merepinnast, võib ta õhus püsida kauem, vähimagi jõukuluta. Ka tema liuglemised ei lõppenud tavapärase jalad-harkis-ees sulpsatusega, vaid hoopis sujuvalt laugja kiiluveega, kui ta pinda puudutas, lestad tihedalt voolujoones vastu keha. Ja kui lauglend sai otsa luite kohal ning ta maanduski ette-sirutatud jalu, tatsudes liival hoogu maha, olid ta vanemad ikkagi nõutud.

Miks, Jon, mis mõtet sel on?” küsis ta ema. “On’s sul nii raske olla nagu kõik teised parveliikmed? Las lasevad madalat liugu pelikanid ja albatrossid, – see nende amet. Ja miks sa ei söö, poju? Sinust on jäänud ainult luud ja suled!”

“Köömes, memm, traani pole mul tarviski! Tahaksin kangesti teada, mida ma suudan õhus teha ja mida ei suuda – muud ma ei igatsegi. Lendan endale asjad klaariks.”

“Kuula nüüd, Jonathan!” lausus üpris leebelt ta isa. “Talv pole kaugel, paate jääb vahemaks, kalad kolivad sügavamale. Kui sa just kangesti uurida ihkad, siis uuri saaki: mõtle, kuidas leida priskemat loomust. Tead, poiss, see lendamisevärk on vahva küll, aga ega liulaskmise ilu pukku ei pista! Pea alati meeles: ausa kajaka ainuke lennu-siht on toit.”

Jonathan noogutas kuulekalt. Paar päeva püüdiski ta käituda nagu teised kajakad – tõepoolest püüdis koos PARVEGA kilades-kraageldes heidelda ümber lautripaikade ja mõrrapaatide, viskudes iga kalarappe ja ligunenud koorukese järele. Ainult tõsiselt võtta ta seda ei suutnud – polnud meeltmööda.

See kõik on nii üksluiselt tüütu, mõtles ta, tahtlikult pillates vaevaga kättevõideldud kilu ta kannul ähkivale nälginud vanakesele. Kogu seda aega võinuksin ma kasutada lennutrenniks – nii palju põnevat jäi veel selgitamata.

Ja peagi oli kajakapoiss Jonathan jälle omapead avamere kohal, näljane, õnnelik, katsetav.

Eesmärgiks oli tal nüüd kiirus; ning nädalaga sai tast sööstlennu nobedaim kajakas. Tõusnud tuhande jalani, rapsinud tiibadest välja viimse kui võhma, pikeeris ta püstloodis vahkvaleva jutina alla lainekribu suunas; ning ta avastas põhjuse, miks kajakail polnud kunagi õnnestunud see välklev äkksööst. Juba kuuendal langemisviivul liikus ta seitsekümmend miili tunnis, aga sellisel kiirusel muutub harjumata kajakatiib abituks, annab vastusurvele järele, murdub vinklist välja.

Vahel juhtus nii. Kuitahes ettevaatlikult ta end ka kukutas, kogu senist oskust mängu pannes, suurel kiirusel kaotas ta võime oma keha valitseda.

Rebi aga rebi end tuhande jala kõrgusele. Algul aiva otse üles ja siis tiheda tiivavehkimisega vuhinal alla. Paraku, iga kord takerdus ta vasak tiib just üleslöögil, kiskus teda keerlema kurakätt ja kui ta püüdis tasakaalustada paremaga, langes ta metsikusse pöörisesse üle hüvatiiva.

Ta oli kõvasti kimpus selle tiivatakerdusega. Kümmekond korda üritas ta proovida ja kümnel korral kaotas kontrolli, muutudes seitsmekümnemiilisel kiirusel vahuleklopitud sulepuntraks, mis põntsatas merre.

Peamine selle triki juures, mõtles ta, ise läbimärg, peaks olema see, et suurtel kiirustel vehkida ainult viiekümne miilini ja siis hoida tiivad jäigad.

Uuesti proovis ta kahelt tuhandelt jalalt, sööstes pikeesse, nokk õieli ees, tiivad tahapoole liikumatuks kangestunud hetkest peale, mil kukkumisevuhin kõrvus kuulutas pooltsada miili. Püsida nii nõudis tohutut pingutust, aga tulemus tasus. Kümne sekundiga kustutas ta üheksa-kümne miili piiri. Jonathan oli püstitanud merikajakate absoluutse maailmarekordi.

Ent ta võidurõõm oli pelk. Vaevalt alustas ta väljumist pikeest, vaid pisut muutes tiibade kaldenurka, kui jälle tabas teda seesama salapärane keha kuuletamatus ning kokkupõrge õhuga rabas kui dünamiidilaeng. Jonathan Merikajakas tundis end lõhkevat keset laotust, valusat hoopi vastu merepinda enam ei tajunudki.

Püttpilkases öös tuli ta teadvusele, loksudes ookeanil kuuvalguse vöötmes. Ta narmendavad tiivad olid kui tina täis, ent veel tinasemalt rusus nurjumise koorem. Ta soovis – muuks täiesti jõuetu -, et see raskus oleks piisav ja veaks teda halastades põhja, – et kõigel oleks lõpp…

Aga kui ta juba madaliku murdlaineis uppuda ukerdas, hakkas temas kumisema mingi õõnes hääl – kuskil pole pääsu. Olen vaid kajakas. Olen oma olemuse kammitsais. Kui mulle olnuks määratud avastada lennusaladusi, peituks mul ajudes vastav kood. Oleksin ma munast koordunud kiirsööstjaks, eviksin pistriku pusstiibu, – kugistaksin hiiri, mitte kalu. Mu isal oli õigus. Pean selle tobeduse unustama. Pean liituma PARVEGA ja olema, kes ma tegelikult olen – vaene veidravõitu kajakanolk.

Õõnes hääl kadus ja Jonathani hing rahunes. Öösel on kajaka koht kaldal ja edaspidi, vandus ta endale, hakkab ta täiesti normaalseks kaldal tukkujaks. Oh, kuidas kõik sellest rõõmu tunnevad!

Surmväsinuna rebis ta end sünkmustast merest lahti ning loovis nõrgas vastutuules maa poole, tänulik saatusele, mis oli talle selgeks õpetanud madallendude jõude-venimise.

Aga ei, sellega on lõpp, mõtles ta, see tee on minu jaoks suletud. Katsun unustada kõik, mida õppisin. Olen rappekajakas nagu iga teine, pean lendama samal kombel kui teisedki. Ja ta vedas end vaevaliselt saja jala kõrgusele, sundis väsinud tiibu sõgedalt rapsima, surus rinnutsi kalda suunas.

Ainuüksi otsusestki olla solidaarne, PARVEGA sarnane, hakkas tal parem. Ei tule enam pahandusi tolle salapärase tungi pärast, mis kihutas teda asju klaarima, pole karta sulgipuistavaid kraaklemisi ega ka ülepeakaela-äpardusi kõrguses. Oli pagana mõnus loobuda mõtlemisest üldse, vehkida monotoonselt läbi pilkase pimeduse kalda tulukeste poole.

Pimedus! – kumises õõnes hääl ärevalt. Kajakad ei lenda kunagi pimedas!

Jonathan polnud küllalt valvas, et kuulda seda häält. Ta nautis muud. Kui hunnitu pilt, meeliskles ta, – kuu ja tähekillud vilkumas veepinnal ta all, laotuse majakad, mis plingivad kogu öö; kõik oli nii rahulik ja vaikne.

Tule alla! Kajakad ei lenda kunagi pimedas! Kui sa oleksid loodud selleks, oleksid sul öökulli silmad. Oleks vastav pimekood su tillukeses ajus ja sul oleksid pistriku lühikesed tiivad!

Sumedas öös, sada jalga veepinnast, hakkas plinkima säde Jonathan Livingstoni peas. Ta piinad ja otsusekindlus kadusid.

Lühikesed tiivad! Pussid nagu pistrikul! See ongi lahendus! Heldeke, et üks lind võib nii juhm olla! Vajasin vaid vaiksemaid tiibu, oleksin pidanud kokku tõmbama suurema osa kandepinnast ja aina sumama vigursööstudes! Lõigatud tiivad hakkavad lõikama!

Kohe kruvis ta ennast kahe tuhande jalani tõrvmustast merest ning vähimagi huku- või äpardusaimeta, tirinud tiivanukid kindlalt vastu keha, jättes vaid pisut pistodalikku teravust riivama vastuvuhisevat õhku, viskus ta vertikaalselt sügavikku.

Õhuvool kõmas kui äikesemürin ta kõrvus, – seitsekümmend miili … üheksakümmend … sada kakskümmend … kiirus aina kasvas. Ent isegi kiiruse kahekordistudes polnud surve tiivaotstele niigi tugev kui varemalt tühise seitsmekümnemiilise puhul.

Ta pilutas silmi vastu tuuleseina ja juubeldas. Sada nelikümmend tunnis!! Ja keha kuuletus täielikult. Huvitav, kui kukutaksin ennast viielt tuhandelt jalalt, mitte kahelt nagu praegu, kui palju võidaksin kiirendust?

Kõik ta äsjased tõotused olid ununenud, olematuks pühitud võimsast leebest hoovusest. Ja siiski, ei mingit süütunnet, ehkki täitmata jäid iseendale antud tõotused. Sellised vandeandmised, arvas ta nüüd, on välja mõeldud lindudele, kes lepivad TAVALISEGA. Kes kordki oma otsinguis puudutab täiuslikkuse võlu, ei vaja siduvat lubadust.

Päevatõusul harjutas kajakapoiss Jonathan taas. Viielt tuhandelt jalalt paistsid kalapaadid täpikestena, HOMMIKUEINE PARVE võis aimata ähmase tolmukübemete sülemina nende ümber ringlemas.

Ta oli elus, ainult võbises pisut õndsusest, aga rohkem vist uhkusest olla oma hirmude peremees. Siis, ilma liigse poosita, sulgus oma tiivanukkide embusse, vaid lõigatult mõõkjaid otsi rooliks jättes ja pikeeris välguna. Hetkel, mil ta neljandat tuhandet jalga läbis, puudutas ta võimalikkuse piiri, kus õhuvool tihenes pekslevaks seinaks – see taltsutas kiiruse. Aga nüüdki oli see tunnis kakssada neliteist miili! Ta neelatas kuivalt, mõistes, et kui praegu murduks tiivatipp, pudeneks ta miljoniks tibatillukeseks merikajakapritsmeks. Aga kiiruses peitus jõud, see rõkkas liikumisrõõmust, – kiiruses oli puhas ilu!

Tuhande jala kõrgusel püüdis ta pidurdada, – tiivaotste vingudes ja plaksudes rängast survest, paat ja kajakaparv meteoriitidena vastu tormamas, otse risti ta teele. Ta ei suutnud peatuda, sest veel ei osanud ta sellises hoos pikeest välja tulla.

Kokkupõrge aga tähendanuks kindlat surma.

Ja nii ta siis pigistaski silmad kinni…

Ja tollel hommikul see juhtus, just pärast päikesetõusu, – Jonathan Livingston prahvatas otse HOMMIKUEINE PARVE südamikust läbi; kihutades kui kuul. Endal õhuvoolu möirgest ja tiivaotste vingumisest silmad kinni pigistatud. Aga ÕNNEKAJAKAS vaid muigas korraks ta üle ja kõik jäid terve nahaga.

Piisas vaid ühest tahtmatust nokaliigutusest taeva suunas, see viskas teda pikka üleskaarde, sumbutas kiiruse poole võrra. Kui ülesvise oli vaibunud lauglennuks ja väljasirutatud tiivad jälle puhkasid, oli kalapaat taas paras putukas sügaval all.

Tema üritus oli võitnud. Kõrgsööstude Superkajakas, kahesaja neljateistkümne miilise ülikiirusega! See oli LÄBIMURRE, ainulaadne suursaavutus parve ajaloos, – ning sellest peale algas kajakapoiss Jonathani elus täiesti uus EPOHH.

Nüüd, siirdudes oma üksildasele katsetusalale, veel alles kaheksa tuhande jala kõrgusel pikeerimiseks tiibu koondades, plaanitses ta juba uut moodust sujuvaks ülespöördeks. Peatselt avastas ta, et ainsagi lennusule nihutus pöörase hoo juures kas või tolli võrra võimaldab sujuvalt väljuda pikeest. Enne aga kui ta selle võtte vabalt kätte sai, taipas ta muudki – mitme lennusule takistus paneb sind keerlema nagu püssikuuli. Ja kerge ehmatuse hinnaga oligi Jonathan sooritanud vigurlennu, esimesena maailma kajakaist …

Tol heldel õhtupoolikul ei raatsinud ta aega raisata nokalaadaks teistega ning tiirutas loojangu viimse vineni. Ta avastas ehtsa sõlme, aeglase keerise, ülekaelapunktpöörde, pahupidi pöörisesse mineku, kajakaimmelmanni, õhukukerpallid.

Kui Jonathan Livingston kaldal parvega ühines, oli sügav südaöö. Iivelduseni väsinud, ei saanud ta siiski heastmeelest veel hoogsat sõlme tegemata jätta, pluss paar kerget ületiivakiirkeerist lausa maandumisel. Ta kujutles, et kui üldsus kuuleb LÄBIMURDEST, levib sõnum vaimustuskriiskeis luitelt luitele. Kui palju enam oli elu nüüd väärt elamist, lendamist!

Mere kojameeste üksluise rähklemise asemel, ikka mõrrast maani, maast mõrrani, tekkis järsku olesklusele sisu. Teadmine, et meie võimuses on ennast tiibupidi lahti rebida argi-hallusest, tõestas ta, et iga tavalinegi rappekajakas suudaks leida endas taipliku ja taidurliku olendi. Me avastaksime selle kaudu vabaduse! Me Õpiksime tõeliselt lendama!

Aastad tulevikku huugasid ja hõõgusid nii lubavalt. Kui ta maandus, oli parv kogunenud ÜLDKOOSOLEKUKS; ilmselt oldi nokkapidi koos juba mõnda aega. Ja tegelikult oodatigi teda.

“Jonathan Livingston Merikajakas, astu keskele!” lõhestas vaikust NOSPELKAJAKA tseremoniaalne hääl. Keskele astumine tähendas emba-kumba – kas avalikku häbistust või erakordset austust. Ringi keskele kutsumisega oli sageli ära märgitud juhtkajakate enamiku teeneid.

Muidugi – oletas ta – oli HOMMIKUEINE PARV märganud tema LÄBIMURRET. Ent ma ei soovi mingit au ega taha ma ka juhtlinnuks saada. Tahaksin vaid jagada oma avasusi, näidata kätte uusi horisonte, mis võiksid avarduda meie kõigi ees. Ta nihkus ringi sisse.

“Jonathan Livingston Merikajakas!” kraaksatas NOSPEL. “Astu päris keskele, häbipaika, oma kaaskajakate palge ette!” Talle tundus, nagu oleks ta aeruga pähe saanud, põlvist käis läbi nõksatus, suled vajusid longu, kõrvus tuikas. Häbiposti?!? Võimatu! Nüüd, pärast LÄBIMURRET!? Siis ei saanud nad must üldse aru! Neil pole õigus, nad eksivad!

“… tema hulljulge vastutustundetuse eest,” tänitas tähtis hääl, „ … meie usina kajakatõu üllaste traditsioonide kahtluse alla panemise eest!” Reeglina tähendas häbiposti minek, et ta heidetakse välja ühiskonnast, kihutatakse üksildusse KAUGETE KARIDE taha.

… kunagi, ühel päeval, kahetsed sa oma põikpäisust, Jonathan Livingston ja mõistad, et tühja taga ajada ei tasu. Elu on mõistetamatu ja jääb mõistetamatuks, välja arvatud reaalsus, kuhu oleme pandud randu koristama ja rappeid sööma, et hoida hinge sees viimse viivuni, kuni see kehas püsib.”

Endast lugupidav kajakas ei lasku ealeski vaidlusse PARVEGA, ent Jonathan ei suutnud vaikida. “Vastutustundetus!” karjatas ta. “Vennad, kas Merikajakal saab olla rängemat vastutust kui leida ja järgida oma kõrgeima lennu aadet?! Tuhandeid aastaid oleme üksteist tuuseldanud kalapeade pärast, nüüd ometi avardus meie elamise eesmärk ja sisu – tõeliselt lendama õppides leiame ehk tee vabadusse! Andke mulle vaid võimalus näidata, mida olen avastanud.”

Ent PARVEL puudus halastus, kõik seisid kurtidena, ühele jalale kivistunult. “Vennaarm on varisenud!” skandeerisid nad kooris ja pöörasid talle üksmeelselt selja.

Järgnevail päevil lendas Johnatan Merikajakas juba lindpriina, ent oma eraklusalaks valis ta KARIDEST veelgi kaugema koha. Ja nukrus näris teda mitte niivõrd üksildusest kui kahjutundest, et teised kajakad polnud uskunud vabalendude ainulaadset õndsust, millest nad kõik ühiselt oleksid võinud osa saada. Nad lihtsalt keeldusid silmigi paotamast, et näha TÕDE.

Iga päevaga avastas ta nüüd aina uut. Koges, et välkkiiret pikeed saab kasutada üpris rakenduslikult. See võimaldas tal küttida haruldasi ning väga maitsvaid kalu, neid sõelus hulgi kolme sülla sügavusel ookeani pinnast; ta ei vajanud enam kalapaate ega üle parda heidetud jäätmeid. Muide, nüüd lubas ta lennul endal isegi uinuda; võtnud kursi risti vastu püsivat kaldatuult, tukkus ta purilennul hõljudes loojangust koiduni. Ja seesama, oma võimetesse usku sisendav ülev tunne kruvis teda läbi tihkete udulammide ikka kõrgemale ronima, pimestavalt selgesse pärislaotusse … kus ta kahetses, et, näe, praegu teised konutavad luidetel, ajus ning luudes vaid vihm ja rõskus. Vahelduseks püsis ta kuivkõrgete õhuvoolude sadulas ka mannermaal, et lõunastada hõrgutavaist putukaist.

Kõiki hüvesid, mida kunagi oli lootnud pakkuda PARVELE, kasutas ta nüüd kuhjaga ise; aina süvenes lennu-taidesse ja ei kaevelnud hinna üle, mida üksildusega maksma pidi. Jonathan Merikajakas mõistis, et tülpimus ja kartused kärbivad kajakasoo eluiga, ning rookinud end vabaks neist elas lendamises tõesti kaunist pikka-pikka ELU.


Nad saabusid loojangul pärast päevalasku, just siis, kui hingerahu leidnud üksildane Jonathan sõudis oma armsakssaanud taevas. Kaks kajakat, heledat nagu ehatähe valgus, ilmusid otse ta tiivaulatusse ning mõlema pilk selges öises taevas oli aval ja sõbralik. Ent veelgi võluvam oli nende kaasalennu võrratu kooskõla; nad saatsid teda kummaltki küljelt, täpselt ja muutumatult, täpselt toll eemal ta enese tiivaotstest.

Sõnatult korraldas Jonathan neile katse, millega kajakad harilikult toime ei tule. Ta kallutas tiivad pidurduseks, jäi peaaegu paigale püsima. Kaks kirgast lindu kordasid katset ta mõttekiirusel, jõudsid lukkasendisse samal hetkel kui ta ise. Nad tundsid tigulendu.

Siis, emmates tiibadega keha, sööstis ta järsult pikeesse saja üheksakümne miilise vaardiga, ent nad ei jäänud temast vaksagi maha, – nii nad triikisid taevast korrapärases kolmikrivis. Ja pikeest valjatulekul läksid nad üle sujuvaks üleseljakaareks, täpselt kui peegelpildis, koos temaga isegi naeratades. Taas lauglennule asunud, oli ta terake aega päris vait, enne kui ühmas: “Vahvasti tehtud! Kes te olete?”

“Oleme su parvest, oleme su aatevennad, Jonathan.” Need olid ranged ja nõudlikud sõnad. “Tulime, et viia sind kõrgemale… viia sind koju.”

“Mul pole kodu. Ma ei kuulu mingisse parve. Olen hüljatu, igavesti lindprii. Ja praegugi loovime LUMISE MÄETIPU KÕRGHOOVUSES. Veel mõnisada jalga, enam ülespoole ma oma vanaksjäänud keha vedada ei jaksa.”

“Jaksad küll, Jonathan. Oled eneseületamist õppinud. Nüüd on üks kool sul seljataga, aeg on alustada uut!”

Et see kirglik soov oli säranud ta ees kogu elu – alustada uut -, paistis kutsuv hetk üsna omasena. Neil oli õigus. Kui tõesti oli saabunud kojulennu viiv, siis suudaks ta end rebida tublisti kõrgemale.

Veel viimne hüvastijätupilk sinitaevasse ja üle selle sulnilt hõbetava maa, kus ta oli nii palju õppinud ja kogenud. “Olen valmis!” lausus ta lõpuks. Ja Jonathan Livingston Merikajakas tõusis ja tõusis koos kahe tähtkrirka saatjaga, kuni kadus kõrgtaeva sametmusta tühjusse.

*

TEINE OSA

Noh nii, see’p see ongi TÄHTEDETAGUNE, mõtles ta

ning pidi enda üle muigama. Pole just kuigi lugupidav vaagida TEIST ILMA, parajasti kui temasse äsja tõusti.

Nüüd, maa mõjust vaba, hõredas õhus, ikka kahe heleda saatja vahel, märkas ta, et ka tema enese keha muundus – kirgastus. Tõsi küll, seal lendas ju endiselt toosama verinoor kajakapoiss Jonathan, nagu ta läbi kogu elu oli püsinud ta enese kujutluses, kuldsete silmaterade taga, kuid väliskest oli kummaliselt uus. Tundus nagu kajakakeha, aga lennulaad näis kuidagi lihtsam ja säästlikum. Miks õnnestus mul praegu poole jõuga ligi topelt kiirem lauglend kui parimailgi päevil MAAL, mõtles ta. Nüüd sätendasid ta suled kui jääkristall ning tiivad olid suihksiledad nagu läikeni lihvitud hõbeliistakud. Sellest uudsusest kihevil, tahtis ta neid tunnetada, neisse jõudu suruda.

Kakssada viiskümmend miili tunnis tuisates arvas ta, et lähenes oma horisontaallennu tippkiirusele. Aga kahesaja seitsmekümne ületanud, ehkki tundis, et rohkem nagu ei suudaks, tabas endas kerget rahuldamatust.

Tähendab, ikkagi oli olemas lauglennu piirkiirus, milleni uus keha pidi jõudma, ning olgugi tohutult kõrgem eelmise taseme tipust, oli ees jalle barjäär – selle võtmine ilmselt nõudis üleloomiulikku pingutust. Aga kui juba PARADIIS mõtles ta, ei tohiks siin kehtida mingeid kitsendusi!

Helkpilved lahknesid, ta saatjad hüüdsid: “Häid maandumisi, Jonathan!” ning kadusid siis hõredasse õhku.

Ta lendas üle TEISE MERE, hästi liigestatud, sopilise rannavöötme suunas. Vaid vähesed merikajakad riibusid kaugkaride äärjooni. Eemal põhjakaares, nähtavuse serval, tiirlesid veel mõned. Uued vaatepildid, uued mõttemaastikud, uued küsimused.

Miks nii vähe kajakaid? TÄHTEDETAGUNE peaks ju parvedest kubisema. Ja üleüldse, miks olen ma nii roidunud? Eeldatavasti ei tohiks seitsmenda taeva linnud kunagi väsida ega magadagi …

Kust oli ta seda kuulnud? Mälestus elust MAA peal vaibus. Muidugi, seal oli ta omandanud palju vajalikke teadmisi, kuid üksikasjade virvarr taandus juba ähmaseks, mingi totter kähmlus toidu pärast… teisitimõtlemine… väljasaatmine…?

Rannaribalähisel ootas teda tosin kajakat, ent keegi ei ühmanud sõnakestki. Ta tundis vaid, et oli teretulnud ja et siin asus tema kodu. See oli olnud SUUR PÄEV, nii pikk ja tulvil elamustest, et ta ei mäletanud tagantjärele koidutõusugi.

Praegu laskus ta maandumispöördeks, vehkis tiibade hoo tühjaks, langes liivale kergelt nagu tilk. Teised vastutulnud maandusid samuti, ent keegi neist ei rapsinud sulgi nii palju. Lihtsalt lauglesid kaares vastutuulde, sädelevad tiivad lõpuni välja sirutatud, siis vaid muutsid suleotste kaldenurka, kuni peatusid ning samas asendis puutusid maapinda. See tuli neil välja kaunilt ja täpselt, aga praegu oli Jonathan väsimusest liialt loid, et ise katsuda, mis maik sel on. Vahtides uudset randa, ikka vait nagu sukk, ta uinus.

Järgmistel päevadel taipas Jonathan, et SEITSMENDAS TAEVAS tuleb tal rohkem õppida, kui ta oli õppinud kogu möödunud ajas kokku. Eeliseks oli küll see, et kõik siinviibijad olid aatekaaslased. Igaühele oli ainumõeldavaks OLESKLUSE SIHIKS ületada piire, saavutada täiuslikkus alal, millele nad olid end jäägitult pühendanud – see oli lendamine. Võluvalt jonnakad olid linnud, pilgeni teadasaamisenäljas, ning nende päevad kulgesid imeruttu, tulvil kaelamurdvaid katseid, et olla kindlalt kodus eesrindlikus aeronautikas.

Ammu enam ei meenutanud Jonathan maailma, kust ta pärines, rõskeid luiteid PARVEGA, mis sulges mornilt laud lennurõõmude ees, tiibu aga tarvitas vaid toiduhankimiseks ja kaklusteks koorukese pärast. Kohati, millegagi seostudes, need pildid siiski kangastusid.

Kord koidiku karguses, kui ta parajasti kaldal oma juhendajaga põgusat puhkepausi pidas, pärast tormilist ristatud tiibadega kiirkeeriste seeriat, meenus jälle miski.

“Kuhu kõik jäävad, Sullivan?” küsis ta hääletult; nüüd juba piisavalt kodus käibetelepaatias, mida siinsed asukad kasutasid kriisete ja kila asemel. “Miks ei sagi neid siin, SEITSMENDASKI? Ometi oli neid ülekülluses seal, kust ma tulin …”

„ … musttuhat, kajakamüriaad, ma tean, tean.” noogutas Sullivan pead, “ei oskagi sulle muud vastata, Jonathan, kui et oled kindla peale ihuainuke miljonist linnust. Tohutu enamik meist jagab tuuma nii pagana loiult. Ka siis, kui siirdume ühest ilmast teise, mis tundub üsna sarnane eelmisega, unustame kohe, kust pärineme ja ei hooli eriti, kuhu meid juhitakse, – ikka vaid olesklus hetke hüveks. Aimad sa kas või umbkaudselt, kui mitu elu pidime läbi lendama, enne kui meile koitma hakkas, et pärisolemise sisuks vajame enamat söömisest ja sõgedast võitlusest leivapalukese või PARVE-võimu pärast? Tuhat elu, Jon, kümme tuhat! Ja siis veel mõnisada pealekauba, kuni mõte klaaris ning me jagasime, et on olemas selline võrratu seisund nagu TÄIUSLIKKUS! Ja veel sadakond elukest, et muuta oleskluse eesmargiks LEIDA see täiuslikkus, näidata ning kanda seda edasi.

Mõistagi kehtib meil sama printsiip praegugi – oma tulevase maailma võimalusi kujutleme üksnes läbi teadmiste prisma, mida omandame siinses. Ära uuri ega püüa end ületada, ja iga järgmine taevas näib sulle täpipealt niisama tuim kui eelmine. Needsamad barjäärid, tinane raskustung, läbimurdmisvaev.”

Sullivan laiutas tiibu ning käänas noka vastutuult. “Muide, sina Jon, taipasid tuuma ühe korraga nii tublisti, et ei tarvitsenud kolada läbi tuhande elu, – jõudsid otsemaid siia!”

Viiv hiljem tiirlesid nad jälle treeningutuhinas. Vastakuti paarislennu üleseljapöörded nõudsid erakordset kooskõla, sest sõlme sisemisel kaarepoolel, jalad ülespidi, tuli Jonathanil ka mõelda pahupidi, et vastavalt seada tiivakallet, täpselt vastupidises harmoonias oma juhendajale.

“Võtame selle veel kord läbi,” nõudis Sullivan ikka ja jälle. “Proovime uuesti!” Ja lõpuks: “Tubli, nüüd aitab!” ning nad hakkasid kruttima sõlmi väljapoole.

Kord kenal vaiksel õhtuhakul seisid kajakad, need, kel polnud öölende, koos rannaliival, niisama ühel jalal mõtiskledes. Jonathan võttis oma julguse kokku ja kõndis EAKAIMA kõrvale, kes – nagu kuuldus käis – pidi peatselt siirduma järgmisse ilma.

“Chiang …” kõnetas ta pisut kõhevil. Vana Merikajakas vaatas teda lahkelt. “Noh, mis südamel, poeg?”  Elatud ajakoorem polnud teda raugastanud, vaid oli aina suutlikkust lisanud. Ta võis silmad ette anda ükskõik kellele vigurlennus ning valdas ülivõimet, mille olemasolu teised alles viimasel ajal olid aimama hakanud.

“Chiang, see siinne ilm ei ole üldse vist paradiis, ega ju?”

Vanur naeratas kuupaistes. “Jälle sa uurid-puurid, Jonathan Merikajakas.” lausus ta julgustavalt.

“Mis tuleb pärast seda siin? Kuhu me lõpuks jõuame? Kas polegi olemas päris ehtsat PARADIISI?”

“Ei, Jonathan, paradiisi, kui sellist pole. Paradiis pole üldse mingi paik, ega ole see ka aeg. Igaühe seitsmendaks taevaks on vajadus olla taiuslik!”  ja viivuks vaikinud: “Sa oled silmapaistev lendur, oled ju?”

“Mnjaa … mulle istub kiirus,” pabistas Jonathan, ise uhke, et ta taset oli märgatud.

“Vaata, Jonathan, sa hakkad seitsmendat taevast tajuma sellest peale, kui tunnetad täiuslikku kiirust. Aga see pole tuhat miili tunnis, ei miljongi, ega ka valguse kiirusel lendamine. Sest iga arv on piirmäärajaks ise – täiuslikkusel aga puuduvad piirid! Täiuslik kiirus, mu poeg, see tähendab, et sa oled KOHAL”.

Hoiatamata haihtus Chiang, ilmus aga hetkevälgatusel viiskümmend jalga eemal vahuribale. Siis kadus taas ning seisis samal millisekundil Jonathaniga kõrvu. “Väike nali,” vabandas ta.

Jonathan oli kui puuga pähe saanud – isegi paradiisihuvid pudenesid. “Kuidas sa seda teed?? Millise tundega? Ja kui kaugele saad sa ennast heita?”

“Võid ilmuda igas paigas ja igas ajas, kuhu vaid soovida oskad,” lausus EAKAIM. “Olen käinud kõiksuse kõigis aegades, mida vaid kujutleda suutsin.” Ta silmitses merd. “Imelik… need kajakad, kes põlgavad enesetäiustust reisimise huvides, ei pääse kuhugi. Ent vähesed, kes täiuslikkuse nimel loobuvad paljust, ka reisidest, võivad ilmuda silmapilkselt igale poole, igaühe juurde, igavikku. Raiu endale pähe, Jonathan, seitsmendal taeval puudub koha- ning ajamõõt, mõõtmatuses pole mõõtudel tähendust. See on Tõeline paradiis …”

“Oskad sa mind õpetada enda kombel lendama?” Jonathan võbises ihast vallata veel üht teadmatust.

“Muidugi, aga sa pead seda väga soovima.”

“Kogu hingest! Millal hakkame pihta?”

“Kas või praegu, kui sulle sobib.”

“Ma tahan ja saan, soovin ja suudan,” kordas Jonathan ja ta silmist hõõgus kummaline palavikulõõm. “Ütle, mis ma tegema pean!”

Chiang rääkis aeglaselt, ning kunagi varem polnud ta oma noort kaaslast vaadelnud nii vaagivalt-ainiti. “Lendu mõttekiirusel, kuhugi olemasolevasse …” lausus ta… peab alustama sisendusest, et oled sinna juba saabunud …”

Chiangi juhendite järgi pidi Jonathan vabanema tundest, et ta asub nagu puuris, oma ahta keha kütkeis, mille tiivasirutus on kõigest nelikümmend kaks tolli ning mille näitvõimeid annab määratleda koodis. Haihtlennu eeltingimusena pidi ta endale sisendama veendumuse, et tema tõeline olemus, niisama täiuslik nagu arv, mida eales ei kirjutata, elas ja liikus absoluutselt kõikjal üheaegselt läbi aja ning ruumi.

Jonathan pürgis seda ülivõimet valdama, harjutas ennastunustavalt varavalgest videvikuni, päevast päeva, ise pingutusest kokku varisemas. Aga kõigile kirglikele püüetele vaatamata ei nihkunud ta kohalt sulevõrragi.

“Unusta usk!” raius Chiang ikka ja jälle. “Sul pole vaja usku, et sünnib haihtlend, sa pead seda võtma kui ainumõeldavat ja loomulikku! See on ju tegelikult täpselt sama. Proovi nüüd nõnda…”

Ja siis ühel päeval, kui ta taas tühjal rannal, silmad suletud, kogu hingest keskendus, hoomas ta ühtäkki Kõike, mida oli õppinud. “Tohoo, mis see siis on! Olen kütkeist vaba, Piiramatu Kajakas!” Ja ta tundis tohutut rõõmuvapustust …

“Hästi tehtud!” kuulis ta juhendaja juubeldavat hõiget. Jonathan avas silmad. Nad seisid EAKAIMAGA ainsaina täiesti tundmatul omanäolisel rannal, kus puud kasvasid põikpäiselt alla mereserva poole ja laotuses keerlesid kaks päikesekaksikut kullimängus.

“Noh, said lõpuks mõttel sabast,” muheles Chiang, “ainult su enesevalitsus vajab veel viimistlemist.” Jonathan oli ähmis: “Kus me üldse oleme?” Ümbruskonna pentsikus ei paistnud Chiangile vähimatki muljet jätvat. Ka küsimusele vastas nagu muuseas: “Ilmselt mõnel planeedil, helerohelise laotuse ja tähepaariga päikesepõnnideks.”

Jonathan tõi kuuldavale kileda vaimustusvile, see oli esimene häälitsus tema nokast pärast maalt lahkumist. “Nõks on käes!”

“Ehee, miks ta käes pole, muidugi on. See laabub alati, kui sa tead, mida sa teha suudad. Aga nüüd mõni sõna su enesevalitsemisest…”

Nad jõudsid tagasi pimedas. Teised kajakad piidlesid Jonathani, kuldseis silmaterades aupaklikkus, sest olid näinud teda haihtumas paigast, kus ta nii kaua ja visalt endast lahtirebimist oli sisendanud. Talunud minutijagu nende õnnitlusi, põikles: “Olen teie seas uustulnuk ja koban alles. Mul on teilt veel palju õppida.”

“Lausa imestan sind, Jon,” ütles Sullivan, “kümne tuhande aasta jooksul pole ma kohanud lindu, keda teadmatuse puurimine oleks kohutanud sinust vähem!” Rühm kuulas vaikselt, Jonathan niheles piinlikkusest.

“Nüüd võiksid pühendada end AJALE, kui viitsid,” lausus Chiang, “et suudaksid lennata möödanikus ja tulevikus. Ja siis oled juba küps uurima keerukaimat, kõige võimsamat ja rahulduseküllasemat, mille olemust alles oletatakse. Siis oled valmendatud üpris kõrgeks tõusuks – tunnetama headuse ja armastuse tähendust.”

Möödus kuu või midagi, mida mõõdeti kuuna ja Jonathan ammutas teadmisi tohutul hulgal. Alati oli ta paugupealt osanud napsata käibekogemusi, ent nüüd, EAKAIMA enda oivikõpilasena, neelas ta ahnelt uusi ideid nagu voolujooneline sulisraal.

Ent siis tuli Chiangi lahkumispäev. Parajasti vestles ta vaikselt õpilastega, keelitas eales mitte loobuma uurimisest ja katseist, mis võimaldaksid avastada ning mõista elu nähtamatu täiuslikkuse põhimõtteid. Nõnda, vaikselt rääkides, hakkasid ta suled üha eredamalt kiirgama, lõpuks nii silmipimestavalt, et ükski kajakas ei suutnud ta poole vaadata.

“Jonathan” need olid ta viimsed sõnad, “sina jätka armastuse alal…”


Kui nad taas nägijaiks said, oli EAKAIM haihtunud.

Aja kulgedes omasoodu tabas Jonathan end ikka ja jälle mõtlemast MAALE, kust oli tulnud. Teadnuks ta seal vaid murdosakest siin õpitust, kui palju enam olnuks elul tähendust. Ta seisis liival, peanupp meelisklusi täis – huvitav, kas SEAL leidub ainuski kajakapoiss, kes just praegu püüab välja rabeleda kütkeist, aimab lennu mõtet ülemal argirähklust, aerupaadist pillatud koorukese pärast. Ehk on seal koguni mõni uljaspea, LINDPRIIKS kuulutatu selle eest, et julges PARVELE tõtt näkku öelda? Mida rohkem ta süvenes oma headusestuudiumi, mida lähemale jõudis armastuse olemusele, seda valulisemalt ihkas ta naasta MAALE. Sest erakliku mineviku kiuste oli Jonathan sündinud õpetajaks, ning see olnuks talle isikupäraseim moodus armastust väljendada – edasi anda osakestki talletatud tõest suguvennale, kes juba otsis teed omaenda tõe juurde.

Sullivan, nüüd mõttekiiruse juhendajaks edutatud, oli selles küsimuses kõhklev.

“Jon, sa olid ju ise kunagi väljasaadetu. On sul alust oletada, et su möödaniku-verevennad usuksid sind praegu? Tead, kõnekäänd peab paika: kes kõrgemale lendab, näeb kaugemale endastki. See hall linnulaat seal, kust sa tulid, on liialt enese küljes kinni, kriiskav ]a kaklev massiteadvus. Nende ja SEITSMENDA TAEVA vahet on kümme tuhat miili mõistmatust ja sina loodad maalida neile paradiisi sellest punktist, kus nad konutavad! Jama, Jon, – nad ei näe oma tiivaotsagi! Parem jää siia. Valgusta uustulnukaid, neid, kelle mõttelend küünib sinu taseme lähedale.” Ta vaikis hetke, siis jätkas: “Mis juhtunuks, kui Chiang oleks naasnud oma endistesse maailmadesse? Millisel tunnetusastmel asuksid sa täna?”

Siin polnud midagi vaielda, Sullivanil oli õigus: kes kõrgemale lendab, näeb kaugemale endastki…

Jonathan jäi, valmendas usinalt juurdesaabunuid, kes tõele au andes eranditult olid lahtise peaga, püüdlikult terased linnud. Aga valulik tuluke hakkas plinkima taas – ta ei suutnud end lahti rebida mõttest, et kuskil SEAL on uitamas nooruke üksildane kajakahing, või tiirleb neid paargi, siinseile oivikuile võrdseid teadasaamisekires. Kui palju täiuslikumad oleksid ta endagi teadmised praegu, kui Chiang oleks ilmunud ta kõrvale LINDPRIIUSE painavail päevil?!

“Sully, pean minema siiski … tagasi,” ütles ta lõpuks välja. “Parimail poistel edeneb kõik toredasti. Küll nad aitavad sul ka kollanokki kaasa vedada.”

Sullivan ohkas, püüdmata teda ümber veenda. “Eks ma siis hakka su järele igatsema, Jon.” oli kõik, mis ta ütles.

“Häbi sul pole!” hurjutas Jonathan. “Rumalus! Mida me siis iga päev siin harjutasime? Kui me sõprus tõesti sõltuks sellistest asjadest nagu aeg ja ruum, siis tähendaks ju lõplik läbimurre mõlemast, et oleme hävitanud ka kogu oma vendluse! Aga vastupidi – ületanud ruumi, on kõik mis meile jäetud, just SIIN. Ületanud aja, on kõik meile PRAEGU. Ja kas sa tõesti ei arva, et kuskil selles SIIN ja PRAEGU, võiksime nokkapidi kenasti kohtuda, korraks või paariks?”

Sullivan Merikajakas turtsatas oma tõsisele loomusele vaatamata. “Sõge lind,” lausus ta leebelt. “Kui keegi seal maamülkal üldse suudab näidata, kuidas läbida tuhandeid miile mõttekiirusel, siis oled see sina, Jonathan Livingston Merikajakas.” Ta langetas pilgu liivale. “Hüvasti sõber, head teed!”

“Nägemiseni, Sully, me kohtume veel!” Nii öelnud, lõdvestas ta oma keskendumisvõime kujutluseks lugematuist kajakasülemeist AJA TEISEL KALDAL ning tajus tihti kogetud kaalutusest, et ta pole üldse mingi väeti sulepundar, vaid vabaduse ja lennu täiuslik mõte, ei millegagi tõkestatav.

Fletcher Lynd Merikajakat võis pidada veel kollanokaks, ent vähemalt ühte teadis ta hästi, – vaevalt oli kedagi lindudest koheldud PARVE poolt nii julmalt, nii ebaõiglaselt kui teda.

“Sõitku seenele oma näägutamisega!” mõtles ta ägedalt ning tõusis täpina, kadudes KAUGETE KARIDE koosile. “Lendamine on muudki peale tüütu sinna-tänna rapsimise! Iga sääsk oskab tiibadega vehkida.  Ähh, ühe lihtsa tünnkukerpalli pärast ümber NOSPELKAJAKA löövad nad sulle sule sappa – ära näita oma nägu enam, rajakas!! On’s nad juhmid? Või pole neil raasugi tahtmist näha, mis vahe on lendamisel, kui seda tõesti õppida?!

Seenele … nende arvamused! Ma veel näitan neile, mis tähendab lennata. Ja teadku, et seda tegi nende pärast LINDPRII, süütult kannatanu. Kahetsegu, aga siis on hilja.”

Korraga kuulis ta häält, mis kostnuks nagu ta oma peas ja kuigi see oli tasane, ehmus ta sellest niivõrd, et hakkas õhus võnkuma ja laperdama.

“Ära mõista neid hukka, Fletcher Merikajakas. Sind minema kihutades haavasid nad ainult iseendid ja kord, ühel päeval, kui nad seda mõistavad, hakkavad nad taipama, mida sa neile pakkuda tahtsid. Andesta neile ning aita oma vendi jõuda Arusaamisele.”

Toll eemal tema paremast tiivatipust lendas heledaim kajakas maailmas, püsis pingutamata lauglennul, peaaegu Fletcheri tippkiirusel.

Noort lindu valdas hetkeks paanika.

“Mida see tähendab? Olen ma segane võis surnud? Mis viirastus …?”

Madal rahulik hääl püsis ta mõtteis, ühtaegu sisendav ning vastust nõudev. “Fletcher Lynd Merikajakas, tahad sa tundma õppida tõelist lendamist?”

“JAH, KANGESTI TAHAN!”

“Tahad sa lennata NII VÄGA Fletcher, et suudad andestada PARVELE. Nõustud sa palju-palju õppima, et kord tagasi pöördudes jagada kõigiga seda, mida sa praegu aimatagi ei suuda?”

Vähimgi ebasiirus või kahtlus poleks varju jäänud tolle läbinägeva meisterlenduri ees. Isegi see, kui uhke ja kibestunud lind oli Fletcher Merikajakas.

“Ma tahan!” vastas ta innukalt ja kuulekalt.

“Noh, Fletch-poiss,” lausus helendav olend heatahtliku endastmõistetavusega. “Hakkame siis pihta! Alustame päris algusest – lauglennust …


*

KOLMAS OSA

JONATHAN TIIRLES

aeglaselt KAUGETE KARIDE kohal ja vaatles. Too tahumatu kollanokk Fletcher oli peaaegu ideaalne lennuõpilane. Ta oli sitke, otsustav ja õhus kärmas ning mis vast veelgi tähtsam, lausa särtsus kirest vallata lennukunsti.

Juba ta tuligi hallähmase vinguva jutina pikeest välja, sähvatas saja viiekümne miilisel vaardil oma juhendajast mööda. Järsult vinnas ta end üles järgmiseks vigurseeriaks, nimelt kuueteistkümne ületiivapöördega keeriseks, ise valjusti õiendades:

„ … kaheksa … üheksa … kümme … vaata Jonathan – see-kannab-mind-surnud-punktist-üle … üksteist … ma-tahan-seisklendu-nagu-teed-sina … kaksteist … pagan-läheb-käest … kolmteist … veel-kolm-viimast … nii-sama … neli … kuaaak !”

Fletcheri nokaviskes pärast untsuläinud tipp-”küünalt” vallandus kogu ta ägedus ja raev. Ta langes üle selja, sattus kukerpalli, lõi enda metsikult pahupidipöörisesse ning saanud lõpuks tasakaalu tiibadesse tagasi, jäi õhku ahmides püsima umbes sadakond jalga juhendajast allpool. “Raiskad asjatult oma kallist aega minu peale, Jonathan! Olen igavene kobakäpp! Või lausa juhm?! Kindas ma ka ei püüaks, seda nippi ei saa ma eluilmas kätte!”

Jonathan Merikajakas kiikas ülalt ta poole ning noogutas. “Ei saa jah! Eluilmaski ei saa, kuni sa pikeest väljatulekul koperdad. Sa kaotasid juba esimesel keerisel ligi neliküminend miili. Sul on vaja ületiivapöördesse minna sujuvalt! Kindlalt, aga sujuvalt. Jäi meelde?”

Ta laskus noorema kaaslase kõrvale. “Proovime seda veel kord, paaris. Ja passi peale pikeest väljatulekut. Keerisesse peab minema sujuvalt, kergelt.”

Kolmanda kuu lõpuks oli Jonathanil veel kuus õpilast, kõik nad olid Parve poolt HÜLJATUD, ent põlesid uudishimust millist uut lennurõõmu võivad need veidrad kunstvigurid lisada?

Ent ikkagi näis neile lihtsam omandada kõrgem pilotaaž kui tabada selle õilistav tagamõte.

“Igaühes meist plingib SUURE KAJAKA mõttesäde, vabaduse piiramatu idee.” oleks Jonathan tahtnud neile pajatada õhtuti kaldapealsel “ja täpsuslend on vaid kuke-sammuke teel meie Tõelise võimekuse väljendamise poole. Sellest kõigest, mis meid kammitseb, tuleb armutult lahti saada. Ainult seepärast tuubimegi neid kõrg- ja madalkiirusi, harjutame aerobaatikat …”

… Ja kui ta oleks pajatanud neile nõnda, oleksid õpilased magusalt norsanud, surmväsinuina päevasest virvarrist. Jah, kaelamurdev vigurlend istus neile, see oli suihklevalt kiire ja erutav ning toitis trikkhaaval endaületamisnälga, mis neis iga katsega kasvas. Kuid ei kellelegi, isegi Fletcher Lynd Merikajakale mitte, polnud veel koitma hakanud, et mõttejõud iselennul võiks olla midagi niisama reaalset kui sulgedega siblimine tuules.

“Kogu teie keha tiivaotsast tiivaotsani,” oleks Jonathan neid veenda püüdnud, “pole midagi muud kui teie mõte ise sellises kestas, nagu seda kujutlete. Suutke vaid purustada oma mõttelõng ja teie keha vabaneb kammitsaist…”  Kuid ükspuha mis tooniga ta seda ka olekski öelnud, ikka kõlas see meeldiva ulmeloona, aga poistele kulus uni marjaks.

Alles tüki aja möödudes maldas Jonathan mainida, et nüüd on juba paras PARVEGA tegemist teha.

“Me pole veel päris vormis ja kas aeg on küps?” arvas Henry Calvin Kajakas. “Avasüli ju meid seal vastu ei võeta, oleme LINDPRIID! Ja ega vägisi sekka ei trügi, kui sind sedasi põlatakse, ega ju?”

“Kõigil on täielik vabadus minna sinna, kuhu soovitakse ja olla, kes tegelikult ollakse,” lausus Jonathan lühidalt, startides liivalt ning pöördudes tõusul hommikukaarde, kus oli PARVE kodukant.

Põgus segadus tekkis ta tudengite seas. SEADUS ütles, et HÜLJATUD eal ei naase, ning seda polnud rikutud kümne tuhande aasta vältel. SEADUS käskis – Jääda! Jonathan ütles – Minna! Nüüd paistis ta taamal juba miil kaldast ja kui nad kõhkleksid kauem, kohtab ta ihuüksi vaenulikku nokkkonda.

“Heldeke, kui me pole selle summa liikmed, kas siis peame täitma nende SEADUST?” hõikas Fletcher ebalevalt. “Aga teisest küljest, kui kismaks kipub, on meist seal rohkem abi, kui siin!”

Ja nii nad kaheksakesi siis tulidki vesikaarest, vastu koitu, topelt-rombina vigurrivis, tiivatipud peaaegu serviti. Nad kihutasid üle PARVE NÕUPIDAMISLUITE saja kolmekümne viie miilise vaardiga – Jonathan pisut ees,  Fletcher suihksujuvalt hüvakul ja Henry Calvin mänglevalt võnklemas vasakul tiival. Siis käänasid nad kõik ühekorraga paremkaares tagurpidikeerisesse täies kooskõlas nagu Üks Lind … selg all … normaalasend … selg … normaal… kõigil tuulepiits kukil.

Argipäevase linnulaada kila ja kriisk lõigati tulnukate äkklennuga nagu pika vaheda noaga läbi ja kaheksa tuhat kajakasilma kiikas pingsalt, kordagi pilgutamata. Ühekaupa sööstsid kõik kaheksa nooljalt üles, tegid sõlme, ühinesid taas kui peegelpildis ning maandusid pehmelt, sabasuled liival. Ja siis, nagu ikka tavalise õppetunni järel, hakkas Jonathan puudusi läbi võtma.

“Esiteks,” ühmas ta virila muigega, “kõik magasid pisut sisse koondumisel …”

Sõnum läbis kui välk PARVE, mis lõi kihama. Need on ju meie lindpriid rajakad! Nad julgesid tagasi tulla!? Seda pole eales juhtunud … see lihtsalt on võimatu!! Fletcheri lööminguennustus sulas linnusumma segaduses.

“Hüva, selge see, et HÜLJATUD nad on,” arutlesid mõned kollanokkade põlvkonnast, “aga mõelge, matsid, kuidas nad nõnda lendama on õppinud!?”

Kulus peaaegu tunnike, enne kui NOSPELKAJAKA käsk küündis hõlmama kogu PARVE: Ignoreerida, mitte välja teha! Kes nokleb HÜLJATUGA, muutub ise HÜLJATUKS, kes kiikab lindpriisid, rikub kajakate iidset LINDPRIIUSE SEADUST!

Momentaanselt pöördus summ nagu üks suur hallisuleline selg. Ent Jonathan ei paistnud seda märkavatki. Ta jätkas harjutustundi otse NÕUPIDAMISLUITE kohal ning esmakordselt käis peale tudengitele, et nad ründaksid võimete piire.

“Martin Kraak!” hüüdis ta üle laotuse. “Sa kelgid, et oled tigulennu spets. Tuhka sa oled, kuni pole näidanud puhtalt! Näita KLASSI !”

Ja väike tasane Martin William Kraak, pabistades, et ehk ei soorita õpetajale meelepäraselt, üllatas iseennastki, muutus lausa võluriks aeglases lennus. Õhkõrnas briisis koolutas ta sulgi nii juuspeenelt, et hõljus püstloodis ainsagi tiivavibata luitelt pilveni ja tagasi alla.

Ehk veelgi enam näitas klassi Charles-Roland Kriik, kes LUMISE MÄETIPU KÕRGHOOVUSES oli küündinud lauglennul kahekümne nelja tuhande jalani ja saabus nüüd alla, sinine külmast hõredast õhust, ähmõnnelik ja kihku täis juba- homme-veel-kõrgemale-jõuda.

Fletcher Merikajakas, kõrgemasse pilotaaži kõrvuni armunud, alistas kuueteistkümne tiivatiiruga aeglase vertikaalkeerise, aga järgmisel päeval kroonis selle tippu veel kolmekordse “tõllarattaga”, nii et ta pöörlev sulestik saatis päikesesähvatusi alla randa, kus mõnigi silm vargsi piidles.

Kogu see aeg õhutas Jonathan kõiki oma õpilasi tagant, lendas kõrval, näitas ette, sisendas, käis peale, selgitas. Ta tuiskas nendega läbi öö, pilvede ja tormi, lihtsalt lennu-lõbust, kuna PARV konutas luiteil hädist salanõu pidades.

Vahetundidel lasksid tudengid end liival lõdvaks, nüüd said nad mahti kuulata Jonathani tähelepanelikumalt. Tal oli varuks paar täiesti sõgedat ideed, mis jäid kõigile mõistmatuks, ent leidus ka selgelt lihtsaid, neid neelati rõõmuga.

Järk-järgult, öö jooksul, kogunes teine ring ümber tudengite, – uudishimulikke kajakaid nahistas tundide kaupa pimeduses, pealt kuulates, kartes ise näha või kellestki nähtud olla, hajudes enne varavalget.

TAGASIPÖÖRDUMISEST oli möödunud vast kuu, kui esimene salaja piidleja ületas nähtamatu joone liival ja palus ka endale õpetada lennukunsti. Selle palvega sai hakkama Terrence Lowell Luitekajakas, nüüdsest peale süüdimõistetud lind, põlgusega rõngastatud REETURIKS ja ühtlasi Jonathani kaheksas õpilane.

Järgmisel südaööl komberdas üle liiva Kirk Maynard Santkraak, lohistades järel oma vasakut tiiba, ning varises Jonathani ees kokku. “Aita mind!” soigus ta lausa surija kombel. “Oma virelustes unistan vaid lennust …”

“Tule siis kaasa,” naeratas Jonathan, “hiiva end minu sabas maast lahti ja mis asja …!”

“Pilkad või … mu murtud tiib … ei saa teist tõstagi.”

“Maynard Santkraak! Sulle on antud vabadus tõusta iseendaks, oma täiuslikus tahtes, siin ja kõiksuses, miski ei saa sind takistada. See on SUURE KAJAKA piiramatu priiuse SEADUS, mõistad?”

“Tahad sa öelda … et suudan lennata?”

“Ütlen, et sa oled Vaba.”

Niisama napilt ja kähku toimus ka muu – Kirk Maynard Santkraak ajas ilma vaevata tiivad laiali ja kohe tõusis pilkasesse öhe. Sellepeale tuli isegi PARVEL ärgata unest, sest ta kiias võidurõõmust kuis rind võttis, umbes viielt sajalt jalalt: “Ma lendan! Kuulge kõik! MA SUUDAN LENNATA!”

Päevatõusul kobrutas tuhandepäine sulissumm ümber õpperingi, uudistades Maynardit, nokk viltu. Hoolimata enam, kas neid nähakse või mitte, kuulati teraselt, püüti aru saada.

Jonathan aina kordas lihtsaid asju – et igal kajakal on õigus lennuks, et vabadusiha kuulub lahutamatult linnu loomuolemusse ning mis tahes takistus vabaduse teel tuleb heita kõrvale, olgu see usutalitus või ebausk, või ükskõik mis piiratus ükskõik mis kujul.

“Kuidas-kuidas … kõrvale?” kostsid hääled summast, “aga kuidas on lood meie PARVESEADUSEGA?”

“Ainus mõistlik seadus viib lennuvabadusele,” vastas Jonathan, “teist pole.”

“Mismoodi loodad sa meid enda kombel lendama panna?” päris keegi. “Sa oled eriklassi lind, andekas ja jumalik, tavalistest taevajagu üle.”

“Võtke näiteks Fletcher, Lowell, Charles-Roland, Judy Lee. On’s nemad samuti erakordsed jumalikud anded? Ei rohkem ega vähem kui teie kõik, või ma ise. Lihtsalt ainus, kuid väga oluline vahe – nad on hakanud aimama, mida endast Tegelikult kujutavad, ning püüavad kogu hingest seda teostada.”

Ta õpilased, Fletcher ehk välja arvatud, nihelesid juhmilt. Seni polnud neil õrna aimugi, et nad midagi sellist olid taotlenud.

Summ paisus iga päevaga, tulles pärima, ülistama, põlastama.

“PARVEL on seisukoht, et kui sa pole just SUURE KAJAKA POEG ISE,” teatas Fletcher talle ühel hommikusel ülikiirusharjutusel, “siis oled vähemalt tuhat aastat ees oma ajast.

Jonathan ohkas. Mõistetamatuks jäämise hind! – mõlgutas ta. Emba-kumba, kas hakatakse sind pidama saatanaks või tehakse jumalaks. Fletch, kas oleme siis tõesti ajast ees?

Fletcher jäi pikalt mõttesse. “Tead, sedasorti lend on alati olnud, et keegi seda uuriks ja avastaks, tuhkagi pole sel ajaga pistmist. Küllap vist oleme hoopis harjumustest ees. Ette jõudnud maneerist, mida kajakaüldsus loeb lendamiseks. Väga võimalik, lausus Jonathan, laueldes, jalad ülespidi. Ja seegi on juba midagi! Pole pooltki nii totter kui kujutelm, et ollakse ees oma ajast.

Täpselt nädal hiljem see juhtuski. Fletcher demonstreeris parajasti uhiuuele õpperühmale ülikiirpikee elemente. Ta oli end just välja vedanud seitsme tuhande jalasest sööstust ja vihises kui pikk hall suihkjutt mõne vaksa võrra rannaliivast,  kui üks udusulist väljakasvanud poju oma esimesel tiivaproovil ukerdas otse ta teele, siutsudes mammat. Kümnendiksekundi vältel, mis jäi jõmpsika päästmiseks, viskus Fletcher Lynd Merikajakas järsult vasakule ja tuiskas umbes kakssada miili tunnis, vastu täisgraniidist kaljuseina.

Kalju tundus talle tohutu tihke uksena teise maailma. Hirmu ja meeleheite pahvak, pimestus löögist… ja juba triivis ta mingis imelikus taevas, unustades, meenutades, unustades… kohkunud, kurb ja juhtunut kahetsev, meeletult kurb.

Teda haaras täpselt sama hääl, mis tuletas talle meelde esimest kohtumist juhendajaga.

“Kogu nipp peitubki selles, Fletcher, et püüame kitsendavaist kütkeist läbi murda järjepidevalt, rabelemata. Esialgu ei ürita me veel tahkest kaljurahnust läbilendu, see tuleb õppekavva veidi hiljem.”

“Jonathan!”

“Ühtlasi tuntud kui SUURE KAJAKA POEG” muigas Jonathan.

“Miks sina siin uitad? Rahnu rammisin ju mina … või … kas ma surma ei saanudki?”

“Kulla Fletch, toibu rahulikult. Mõtle ise – kui saad rääkida minuga praegu, siis pole sa surnud, ega ju? Aga millega sa surmkindlalt hakkama said, on see, et muutsid oma teadvuse taset liialt järsku. Nüüd on sul võimaius valida – kas jääd siia ning jätkad enesetäiendust uuel tasemel – muide, see on vaid veidi kõrgem sellest, millest lahkusid – või soovid minna tagasi, et PARVE harida. Sealsed NOSPLID lootsid juba ammu sensatsioonilist õnnetust, nüüd on isegi jahmunud, et sa neile nii lahkelt vastu tulid.”

“Mõistagi tahan tagasi. Ei jõudnud õieti alustadagi uue rühmaga!”

“Hüva, Fletcher. Kas mäletad, kunagi targutasime koos, et ei mingi kest pole midagi muud kui vaid mõte ise …”

Fletcher raputas ägedalt pead, ajas tiivad sirgu ja paotas silmad just kaljuseina jalamil, kus kogu sulissumm arutas juhtunut. Esimesest liigatusest lõi linnulaat kihama, peatult kriisates ja kilades.

“Kas näete, tal on hing sees! See kraak, kes enese surnuks ajas, elab!

SUURE KAJAKAPOEG puudutas teda tiivaotsaga! Puhus hinge sisse!

“Ei! Ta ju eitas seda, naeris meie üle. Hoopis kurat on ta, suisa SAATAN! Tuli lõhestama meie PARVE ühtsust!”

Ligi neli tuhat nokka, vapustatud sündmusest või kumust, paiskus laiali ning hüsteeriline kriise PAHARET-PAHARET kaikus piki rannikut nagu ookeani rajuhoiatus.

Klaasistunud silmi, teravad nokad löögivalmis, koonduti hävitusründele.

“Ehk tõstab see sinu meeleolu, kui pisut taandume?” küsis Jonathan. “Vastu ma ei ole …”

Silmapilkselt seisid nad pool miili eemal ja sõjaka summa välkuvad relvad raiusid tühjust.

“Miks küll see nii on?” kehitas end Jonathan. “Miks on kõige rängem asi päikese all veenda lindu selles, et tema pärisosa on vabadus, mida on võimalik omal nahal proovida, kui ainult pisut raatsida end argi-olesklusest välja rebida?”

Äkilisest ümbrusemuutusest pilgutas Fletcher ikka veel silmi. “Mis nipi sa äsja tegid? Kuidas me siia sattusime?”

“Ise ju soovisid sõgedast summast eemale, õige?”

“Jah, mõistagi … aga mis trikiga sa seda tegid?”

“Täpselt nagu kõike muudki, Fletch. PRAKTIKA!”

Helendava hommikuga oli PARVEL hävitamishulluse hoog üle ja juba ununenudki, Fletcheril aga mitte. “Jonathan, tuleta meelde, mida sa kord ammu kõnelesid, et armastus peitubki selles, kui laskutakse tagasi parve sekka ning aidatakse neil taibata?”

“Kindlasti!”

“Mulle lihtsalt ei koida, mis sooje tundeid saaks hellitada kajakate suhtes, kes alles hiljuti tahtsid sind tappa?!”

“Kulla Fletch,” naeratas Jonathan, “ega armastada tule sul seda kurjust ja pimedat vihkamist. Sul on hoopis vaja arendada võimet tunnetada neis Tõelist Kajakat – headust ja lennukihku igaühes neist, ning peamine on aidata neil avastada seda iseendis. Sellisel armastusel on minu jaoks tähendus. Võrratult tore, lõbuski, kui oskad neid innustada ja nad maigu nokka saavad.

Näiteks mäletan, hulkus üks äge kajakapoiss, mis ta nimi nüüd oligi … Fletcher Lynd vist, äsja HÜLJATUKS tõugatu, vandus kättemaksu PARVELE. Kavatses KAUGETE KARIDE taha luua oma pisikese kibestuse põrgu. Ja siin ta on täna – ehitamas eneseteadvuse paradiisi ja vaata, et hakkab veel sinna PARVEGI vedama.’“

“Teisi vedama? Juhendama?? Mina??! Fletcher vahtis kohkunult oma õpetajat. “Mida see tähendab? Sina oled ju siin juhendaja. Sa ei tohi lahkuda!“

“Ah või ei tohi. Vahest mõtled koguni,  et polegi teisi parvi, teisi fletchereid, kes vajaksid õhkutõukajat rohkem kui siinne, niigi juba lennukihuga tiibades?”

Mina, Jon SINU järglaseks?! Ei kõlba – olen täitsa juhm kajakas, võrreldes …”

“TEMA ainsa poja, SUPERSTARIGA, eks ole?” Jonathan ohkas ning piidles mere avarust. “Ausalt-, siin pole mind enam vaja. Jätka endaleidmist, püüa iga päevaga täiuslikule Fletcherile lähemale. Temast saad juhendaja. Hakka teda mõistma ja tagant innustama.”

Hetk hiljem lainetas Jonathani keha õhus, virvendas, kuni muutus läbipaistvaks. «Ole pai, ära lase neil levitada lamedaid kuulujutte, vorpida valmis uut jumalat. Eksole, Fletch? Olen kajakas nagu sinagi. Armastan lendu ja… kes teab, vast kunagi jõuu…”

“JONATHAN!”

“Vaene Fletch. Ei maksa uskuda, mida näevad su silmad. Nad võivad näidata vaid piiratut. Tee endale klaariks, mida sa juba tead, siis taipad, mis õieti on Lendamine.”


Virvendus kadus. Jonathan Merikajakas oli haihtunud tühjusse.


Mõne aja pärast kohtas Fletcher Merikajakas sinitaevas uhiuut tudengirühma, kihevil esimese õppetunni ootel.

“Kõigepealt,” raius ta kohmakalt, “peaksite püüdma aru saada, et kajakas ei kujuta endast midagi muud kui vabaduse piiramatut ideed, nii-öelda SUURE KAJAKA koopiat ja kogu teie keha tiivatipust tiivatipuni pole midagi muud kui teie mõte!”

Noored kajakad kiikasid teda kui naljatilka. Hei, vennad, see ei kõla just juhtnöörina, kuidas sooritada uljast sõlme, mõtlesid nad.

Fletcher ohkas ja üritas teisiti. “Hm, mnjah … ilus ilm täna.” pomises ta, silmitsedes neid hindavalt. “Kuidas oleks, kui võtaksime esmalt ühe LAUGLENNU?” Ja seda öelnud, hakkas tal korraga koitma, et lahkunud sõbras tõepoolest polnud raasugi rohkem jumalikku sädet kui temas, Fletcheris endas.

Ah et ei mingeid piire, Jonathan? – mõlgutas ta edamisi. Noh, hüva armas sõber, siis ei tule sul kaua oodata, kui ilmun hõredast õhust sinna – kaldale – ja näitan sulle mõnd lennuvõtet, mida sa veel ei tunne.

Ja ehkki tahtis ta jätta parasjagu ranget muljet oma õpilastele, nägi Fletcher Merikajakas hetkeks nende kõigi Tõelist Olemust… ja nähtu pakkus talle enam kui õnne…

see oli ARMASTUS…

ei piire ega kitsendusi, Jonathan… noogutas ta muigel.

Tema tormijooks teadmistele oli alanud…

free-blue-sky

. . . . . . . . . . . . 

Advertisements

5 kommentaari (+add yours?)

  1. Tom
    dets. 30, 2008 @ 16:49:28

    Uhh… sain tõeliselt vägeva lugemiselamuse!
    Suured tänud seda postitamast!! ;)

  2. Liisa
    veebr. 25, 2009 @ 17:40:39

    Jah, mina ka tänan!
    Ma pole varem kuulnudki sellest raamatust, aga netis surfates avastasin,
    et lausa bestselleriks saanud vaimne kirjandus :)

  3. tulerebane
    juuli 20, 2009 @ 16:33:38

    Sõnatuks tegevalt lummav lugu.
    Aitäh et sain endale uue lemmikraamatu!

  4. bailare
    sept. 05, 2010 @ 14:14:50

    Suurimad tänud selle ja Väikese Printsi siia blogisse ülespaneku eest!

  5. Terje'
    sept. 07, 2010 @ 09:50:47

    Aitähh kõigile! Selliseid asju on rõõm jagada:)
    Ja aitähh Lea. See Merikajaka lugu on mulle juba kaua aega hästi südamelähedane. Väiksest Printsist rääkimata:)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: