Naeratuselained

Kriti Kratt,
Naisteleht

Kui inimesi nüüd jälle kuidagi jagada, mis iseenesest on nõme ja ehk lausa lubamatu, siis kas pole nii, et osa naeratab alati esimesena, aga teine osa naeratab üksnes siis, kui keegi on neile juba naeratanud. Vastasel juhul käivad nad kas häbeliku või tähtsa näoga ringi ja kui alustavadki ise kellegagi juttu, siis igal juhul mitte naeratades. Otsustasin igasugustest raamatutest kokkuloetud teadmised praktikasse rakendada ja kolme päeva jooksul naeratada absoluutselt igaühele, kellega kohtun. Absoluutselt kõigile! Ja eriti muidugi nendele, kellest seni olen vaikides mööda tuhisenud. Et näha, kas see toob kaasa selle helguse- ja õnnetunde, mida raamatud lubavad.

Ja nalja hakkas saama…

Esimese päeva hommikul tuli mulle juba trepikojas vastu alumine naaber, keskealine vene mees, kellele seni olin vaid mokaotsast tere öelnud ja püüdnud kiiresti ta silmist kaduda. Põhjust selleks oli küll ja enam: lisaks sellele, et kord oli minu vannitoast pärit vesi tema esikulaest tilkunud — olin seda õudset pilti ise vaatama kutsutud, on ta ka tihti porisenud, et minu poolt kostab lärmi. Nüüd võtsin julguse kokku, naeratasin laialt ja kuulutasin: “Tere!” “Tere-tere!” kostis mees eesti keeles, laskis mu mööda ja hõikas siis: “Kuulge! Mul sugulased eestlased. Teie tore tüdruk.” Ja siis jätkas: “Mina lahutatud. Kas teie abielus? Mees on mees, nagu öeldakse, teate.” … Uhh, naeratades seletasin midagi, et mul on kiire ja pean lippama.

Välisuksel polnud ma naabrimehe ettepanekust veel toibunudki, kui juba kohtasin järgmist persooni, kellele tuli naeratada. Postiljon, kellele ma tavaliselt ei ütle midagi. Sõbralik “Tere!” sai vastuseks postiljoni hindava pilgu ja küsimuse, kust korterist olen ja kas soovin, et ta minu posti kohe välja otsiks. Ei, ma ei soovinud.

Tänaval reguleerimata ülekäigurajal otsustasin naeratust ka seal järele proovida. Tavaliselt ei suvatse autojuhid seal peatuda ja ma ei üritagi enne teele astuda, kui autovoolul vahe sees. Nüüd seisin teeservale ja püüdsin läheneva auto juhile naeratust suunata. Ja ta peatus!! Rõõmsalt kõndisin üle tee. Kas maailm muutubki juba helgemaks?

Valvuritädile tööl, keda ma tavaliselt pelgan, ei tea miks, naeratasin nii, nagu oleksin punamütsike, kes tuleb vanaemale moosi tooma. Ja valvur-vanaema naeratas ja noogutas väärikalt vastu, lumivalge rullisoeng kaasa kõikumas. Ma olin omaks võetud!

Nii, tööl. Et mina ei kuulu nende päiksekiirte hulka, kes kõigi vastu viitsivad huvi tunda, kohtan kööginurgas nägusid, mis mulle midagi ei ütle. Seekord asendasin neist möödavaatamise naeratusega. Nagu kohtaksin toatäit häid tuttavaid. See nõudis tegelikult suurt pingutust ja mis veelgi imelikum, enesekindlust. Kuid kord tehtud, lisandus miskipärast sedasama enesekindlust terve ports ja see ei kavatsenudki ära kaduda. Kui neid inimesi päeva peale jälle kohtasin, naeratasid juba nemad ise mulle. Oli siis nende seas palju neid, kes ei suuda esimesena naeratada? Mul ei jää muud arvata kui jah.

Kassapidaja poes ei liigutanud mu naeratuse peale kulmugi, küll aga vaatas imestunult, kui küsimuse peale “Partnerkaart on?” vastasin õnnelikult: “Ei ole!”

Paari päeva pärast hakkas juhtuma midagi imelikku: need torssis või tühjad näod, kellele end kokku võttes suunasin oma naeratuse, hakkasid mulle ise esimesena naeratama. Naeratused olid toiminud nagu lumepallina või sõbralikkuse magnetina, mis haakis enda külge üha uusi heasoovlikke žeste. Ja ma ise olin sellele aluse pannud!

Kolme päeva pärast sain aru küll, et nii võib luua enda ümber positiivse õhkkonna. Ja väga lihtsate vahenditega. Mõni teeb seda loomu poolest nähtavasti sünnist saadik ega kujutagi teistmoodi ette. Aga tusasemad ja kinnisemad tüübid peavad seda harjutama umbes nagu kehalise kasvatuse tunnis kitsehüpet. Sest kui miski ikka tundub ebaloomulik ja ohtlikki, nõuab see tööd ja hirmudega silmitsi seismist. “Mida ta minust võib arvata, kui ma talle heast peast naeratan?” Nii tobe kui see ka pole, just see küsimus segas mind kõige rohkem.

Aga ega ma ei kutsu teid üles vägisi naeratama. Ma lihtsalt naeratan teile.
Mul hakkab endal soojem ja tegelikult ju teil ka ;)

…………………………………………….

3 kommentaari (+add yours?)

  1. Sonja
    nov. 29, 2007 @ 19:37:34

    VÄGA mõnus lugu!!! Ma proovin ka homme.

  2. bailare
    aug. 25, 2010 @ 23:03:00

    Tundus kui muinasjutt, nii ilus, ja ometi ka nii tõene!
    Maailm on peegeldus sinust endast, nii sisemisest kui välisest sinust.

  3. Trackback: Lihtsalt üks südamlik päevakogemus:) « Südamenaeratus

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: